jüri & karel
kompressor
tallinn, 25. august

esmakohtumisest sai mööda täpselt 3 aastat ja 10 päeva, kui lõpuks hollandi-võõrustajad turistidena minu koduväljakule sattusid. 

“saara, do you remember when we were doing dishes one evening, arguing, and suddenly you were so mad and i was so angry that you went to your room and wrote a letter asking your parents to bring you back home?” see oli kõige ootamatum küsimus. mul ei olnud aimugi, kuhu ta tüüris; võimalikud stsenaariumid mu peas jooksid laiali. 
“which one of you told her to stay? piret?”
piret raputas pead, viipas jüri poole ja ütles, et see oli tema. ma isegi ei mäleta, kes, või millal. ma arvan, et jaanuaris. kentsakas oli istuda kutsarina nelja ratta vahel ja kartlikult kuulata aastaid settinud analüüsi iseenda kohta, kõige rohkem peljates mingite ootamatult mõrude mõtete ilmnemist. 
karel surus jüri kätt, vaatas talle silma ja tänas teda südamest. “i’m really glad you did.”