me käisime kursusega riias komandeeringus. vesi paitas tänavaid ja sillerdas majadel, aga samal ajal pesitses minu sees salakaval rõskus, mis mu liigeseid elusa keha küljes mädandas. me olime kesklinnas missioonil. habemega vanamees, riia kassid, créme brûlée ja kohv, hiiglaslik turg ja linnud. mu mehaaniline pentax on akadeemia tarbeks mustvalge filmi(/kontsepti) ikkes, nii et kõik taandub siinkohal sõnadele. näituseavamised. ma jõin kokku kolm klaasi veini, aga sel polnud vahet,  värisesin jaheduses ja väsimuses, mis joogijoovastuse tahaplaanile lükkas. taipamata, et miski mu kopsudes hoolega lammutustöö alustuseks vajalikke viimaseid lihve teeb, suutsin oma meeltes teatava taseme õndsust säilitada. 

ja siis viimane pärnu. ma ei mäleta, kuidas ma sinna ja tagasi sain, mul on meeles ainult põgusad killukesed: kollane apelsin malbes türkiiskosmoses. hele käsi. peenikesed punased praod niiskel seinal. unenäoreaalsuse lausekatked ärkamisudus.

kui ma pärast kaht päeva gonsioris liikumatult lakke põrnitsemist retke itta ette võtsin, sain ma sealt kopsupõletikudiagnoosi ja kahe nädala antibiootikumivaru. nüüd, mil jõetus ravimite varjus taandub, ka unetuse ja hirmus kurva meele.