kokkusaamine kesk tänaval
22. september

hanna andis oma punase jalgratta minu käsutusse, kui ta ise mõneks tunniks hummulisse sõitis. ma sattusin tol kenal pärastlõunasel ekspeditsioonil annelinna põõsaste vahel laiuvasse taaskasutuskeskusesse. aja veetmiseks närisin seesamiseemneid ja uurisin vanu lauanõusid, mis suurtele sektsioonikappidele puistatud; astusin tahapoole võimsate raamatuvirnade sekka ja sirvisin lillepiltidega postkaarte. päris ukse juures seisis klaasist seintega riiul, täis juhtmepusasid ja nõrkades pappkarpides vanu fookusevabu seebikarp-kaameraid. tal oli hiljuti sünnipäev olnud, nii et ma ostsin ühe erkpunase silviale; ja ühe sitikmusta endale, sest tollel tumedal plastmassjublakal oli salapärasel kombel juba rull filmi sees. ühtegi otsa ei paistnud, aga fotoka hind oli 50 senti, nii et minutid hiljem istusin ma teepervel ja urgitsesin noaga filmijupi alguse kassetist välja, et ta uuele ringile lasta. lootsin, et saan kellegi salatoimikute peale pildistada, aga tegelikult oli lint enne mind tühi.
-
õhtul anna juures
kesk tänav, 22. september
(maailmarahu huvides on fotograaf salastatud)
vene pidu
läsna, 25. august
koukisin vana venelase laua alt kastist välja ja kerisin aidas kükitades hollandist kaasa saadud pooleldi äravalgustatud “parim enne 2003”-kuupäevaga filmi talle sisse. see oli rull, mille pentaxist esimesel päeval avastasin, kui jaapanlase kaane lahti klõpsatasin; kruttisin ta toona välja, et hiljem veel salves peidus olev osa täis pildistada.
dokumentaalpahn zenitiga hüvasti jätmiseks.
18. august
(tähelepanek: kukeseened katavad metsaaluseid puuprügis teid nagu trichophyton oma peremeesorganismi varbavahesid. kollaseid täppe, mis samblavaibast läbi tunginud, on tänavu võikalt palju; ja justkui sellest ei piisaks, on ka kaselehed otsustanud truult seeni teeselda)
luise
jaanika 20. sünnipäev,
22. juuni, kolga-aabla
Täiskomplekt kartulisalati, praetud vorstikeste, marineeritud seente, koduse morsi, imalmagusa sefiiritordi, viinapitside ja vene vahuveiniga.
Need lookas lauad nõukogude filmidest ja kaugest lapsepõlvest— mil terve suguvõsa, mis nüüdseks paariks perekonnaks närbunud, sünnipäeval kokku sai, et alati seda ülal rittalaotud retsepti koos väikeste mugandustega nõrkemiseni sisse ajada—- millal ma viimati ühes sellistest istusin? Võib-olla tol kaugel ajal, kui mu emaema ja tema tillukesed lihapirukad veel elus olid.
Somersbyd ja kartulikrõpsud jäid ära, nad ei näidanud nägu ka siis, kui tund enne keskööd mereranda ümber kolisime. Veel enne istutasid end mu kulinaariamälu lemmikute pjedestaali tippu Jaanika pere marineeritud porgandiriisikad.
—-
Ja kui me lõpuks kella neljaks pärast kohaliku külakiisu ja pealinnast pärit chihuahua vahelist kokkupõrget Kolga-Aabla jaanipeolt koju jõudsime, sõin kartulisalatit ja kringlit ja—-
ma lihtsalt tunnen, et pean siinkohal avaldama austust ja armastust sellele lahkele haldjale, kes tolle salati lihavabaks kombineeris
see oli nii hea
ja kringel
jaaa… See ka…

piret, 17. juuni
ärkasin päeval kell üks. mu voodikaaslane nägi veel viimaseid unekümmeminuteid. ukerdasin pesast välja, kruttisin uue filmi pentaxisse ja kolisime teisele korrusele rabarberi-maasikakoogi ligidusse.
õhtuks olin vihulas. metsa sees peitsid end rakvere teater ja “hullumaja suvepäevad”. ilm oli märg, võimendades kiirgavat rohelust, teerajad lirtsusid mudast, vihm ja tuul peksid kuuriseinte ning väljas oma korda ootavate näitlejate nägude vastu
ja k õ i k oli ilus
pidu muutus näljaks, mis viis meid kommuuni sibulamoosi-hapukooreleibasid mugima. kruiisisime 5.38ks rotaliasse tagasi, et päikest, šampust ja kooki vastu võtta. hiljem tõstsime pitsid (/tühi filmirullitopsik, mis pentaxi laadimisest üle jäänud) roosa veiniga, aga enne seda karglesime natuke veel tantsupõrandal.
kui valge aeg oma uudsuse ammendas, kimasime jalgratastega mäest alla. krabasime kaasa veini ja lõpetasime hommiku romantiliselt kirikukuuri kõrval lauahunnikul rohus sillerdavate ämblikuvõrkude säras.