petropavlovskaya krepost
13. mai
mul oli väga romantiline õhtu kodujuustu ja õllega, aga öösel nägin erialast õudusunenägu, kus juhtumisi kaamera kaane avasin ja filmi üle valgustasin; too rull ei olnud mingi tavaline taks, vaid 144-kaadrine hiiglane, nii et ma lihtsalt kerisin rikutud linti aparaadist välja ja olin jahmunud— kuni üles ärkasin ja liftiga hommikusöögilauda laskudes taas elu kauniduses veenduda võisin: meile pakuti kohupiimakooke, pliine, keedetud juurvilju, oliive, saiakesi, salatit, puuvilju ja omletti; väikesed juustukolmnurgad ootasid reas ahneid sööjaid ja mee- ning moosipotsikud igatsesid maiasmokki. lasime hommikuses ummikus leiba luusse. vihmamärjad kased kasvatasid hiirekõrvu, taevas ujusid laiad sinakashallid pilved ja õhk oli soe.
peeter suure sõrmed
petropavlovskaya krepost, 13. mai
Церковь Спаса на Крови (spas na krovi)
12. mai
ma õppisin lugema. esimeseks juhendiks teadmine, kuidas kirillitsas oma eesnime kokku klopsida, leidsin tuttavaid sõnu, arvasin tähti; giid rääkis samal ajal avaraid tänavaid ääristavatest kõrgetest kollakatest majadest ja noormehed lappisid auke teeveertes.
st. peterburg
12. mai
esimese päeva ilma kulm oli kortsus, taeval oli nutuvõru suu ümber ja ma lonkisin üsna nõutult giidi sabas, kartes, et kohe, kui grupist eemaldun, kaon igaveseks müstilise venemaa üüratusse rüppe. peterhof oli õnneks aiaga piiratud, nii et pärast tunniajast ringkäiku olin valmis natuke tiibu sirutama. mu püüdis kinni üks blond tütarlaps, kellest, nagu õhtu näitas, sai hotellis mu toakaaslane; natuke hiljem arenes me suhe staadiumisse “mina ja mu linnas ekslev sidekick” ja triumfeeris vahekorraga “mina ja tüdruk, kellel ma viimsel hommikusöögil tüdinult lihtsalt vait käskisin olla”.
peterhof
12. mai
kevadel, kui ma olin 15, siis ei antud mulle vene viisat: tallinnat vallutasid aprillirahutused, me olime kõik potentsiaalsed kriminaalid. 19. eluaasta koites tegin peterburis jalutamise asemel bioloogia riigieksamit.
kui tänavu jõudis kätte pühapäev, 12. mai, istusin lõpuks ometi selles läbi teeaukude venemaa poole rühkivas bussis, kott reisitavaariga kõrval, unevõlg silmi kratsimas. ümbritsev seltskond oli üdini võõras ja ma lugesin hemingwayd, kes eesootavaga kuidagi ei seostunud.
peetri plats 5, narva
12. mai
näituseavamine: juss piho “üleminekud” vaal galeriis
tallinn, 9. mai
näituseavamine: pannoo
juss piho “üleminekud” vaal galeriis
tallinn, 9. mai
# näituseavamine piho üleminekud vaal galerii tallinn analoog nikon el pannoo
näituseavamine: juss piho “üleminekud” vaal galeriis
tallinn, 9. mai
# vaal galerii piho üleminekud analoog tallinn nikon el näituseavamine juss pille lemps
“peegeldused”
pihojussi näituse “üleminekud” avamine vaal galeriis
9. mai, tallinn
heleri
kadriorg, 7. mai
celebrations of “the last tuesday of the week 19”
artti making pancakes
(first random attempts with milan’s camera, which at the moment is resting on my kitchen table and waiting for sunday morning)
õismäe, april 6th
it’s a rare occasion when my hands touch a nikon. we were drinking black tea at my place after the picnic and i suddenly remembered a promise milan had made a few weeks earlier. the promise was made at 3 a.m in the oldest parts of tallinn, in a cellar bar we all know, so i had to cross my fingers when asking him: “did you actually mean it when you said i could borrow your lens for my trip to st. petersburg?”. the lens was not compatible with any of my cameras, so he just told me to take the whole camera with me; and to get acquainted with the little machine, i also got to claim the last 8 frames of the film that was currently hiding behind the black curtain.
scilla siberica
läsna, 29. aprill
lahkumine kommuunist pärast soomaad, pehki ja pikka hommikusööki, et võtta taskust jäätised ning siis tartust päriselt taas tallinna naasta.
lydia ja piia
28. aprill
