haruldased kaadrid: valged ööd pärast suvetööd. igas bussipeatuses istus nüüd keegi, õllepudel ees; ja kui ma kirjutan “igas”, siis tegelikult mitte kõikides, aga neid putkasid oli palju, sest me sõitsime tol õhtul kümneid kilomeetreid. jaanipäevast ei olnud kaua möödas

///MIDA!?
(väike ajahüpe täpselt kuu aega ettepoole:
istun keset ööd siin verandal 
klõbistan klaviatuuril
silmanurgast märkan liikumist

KONN

kell on 1:58
tervitused johanile!)//

kristjan
mustamägi, 8. juuli



täitsa metsas30. juunimida kuradit me siin teeme, ja miks, mõtlesin ma aastal 2005, ja olin tõsimeeli vihane pireti ja jüri peale, kes meie mugava kahekorterilise elu keset üht harjumaa mõisaküla ebastabiilse elektri ja roostemaitselise veega metsaveere maja vastu vahetanud olid. ma olin tolles külas, mis varsti alevikuks kuulutati, veetnud päris mitu head aastat, löönud laineid kohalikus lasteaias ja valmis koolipingis uusi krutskeid korda saatma. kaup toimus mõned nädalad enne seda, kui ma esimesse klassi astusin ning mida tugevamalt kinnitusid mu sõprussuhted tillukeste koolikaaslastega, seda elukõlblikumaks ehitati võõrsil võpsikus kükitavat talumaja; kuni kevadel sai selgeks: kõik on eksperimendiks valmis.august 2000. maailma lõpp oli edukalt üle elatud, aga uue milleeniumi ümberhinnatud prioriteetidest hoo sisse saanud rahapahvakad ei olnud veel ääremaade haridusasutusi tabanud ja paneeliparadiisi keskkooli liigendatud hoonetekompleks paistis suvelõpu punakaskollasekirjususes eriti stagneerunud, lösutades keset looduse lopsakat värvide virrvarri nagu suur hall kandiline padakonn. ma ei mäleta, et oleksin tol esimesel korral, kui uut kooli vaatama sõitsime, põgeneda püüdnud. põnevil pisikese pägalikuna uudistasin keldripimeduses peituvaid trellitatud garderoobe ja imestasin vaid siis, kui mu tulevane klassijuhataja kõige tumedama käigu poole viitas ja hoiatas: “pärast kehalise kasvatuse tundi on pesemine kohustuslik.” millest selline kummaline nõue ja selle eraldi äramärkimine? eks ma paar aastat hiljem taipasin.  poisipeaga plikatirts peab eakaaslaste heakskiidu jaoks topelt võitlema, aga ma ei olnud eal sõprade leidmiseks pingutama pidanud, varem tulid nad ikka naabrite näol või kaasa koos ema-isa kolleegidega. nüüd oli meil elu keset metsa ja paneeliparadiis oli universum, kus külas käimine oli igapäevane kohus, aga mille elanike toimemehhanismid jäid müsteeriumiks. "maailma suurim eestikeelne maakool," säherdune oli direktori uhkusest pakatav lööklause vähemalt ühes kaheksast vana-aasta-kõnest, mille publiku seas minagi kärsitult jalakesi kõlgutasin. vahemikus 1985-2004 püsis õpilaste arv ikka 900 ringis, aga hakkas äkitselt tükiti kahanema. ikka viiekümne kaupa. kiire põige: aastal 2013 õppis jätkuvalt hallis ja igavesti kandilises kompleksis ainult 556 õpilast. sellesse tsivilisatsiooni jõudmiseks tuli mul— ja tuleb ka jütsidel tuleval sügisel— istuda hommikul kooli ja päeval kaks korda tagasi kodu poole viivasse bussi nr 6 ning pool tundi sihtmärgi poole loksuda. selliseid rändajaid oli palju, pärit kõigist neljast ilmakaarest. muidugi mitte kõiki ei lahutanud koolist 25 kilomeetrit, aga ka viieminutilise sõidu kaugusel resideerujad kvalifitseerusid tiitlile “bussilaps”. jaamas, mis koondus haisva putka ümber, kuhu keegi iial sisse astuda ei tihanud, tekkis ootajatest omamoodi leer. meid oli päris palju, kõigil sama mure: kuidas retkeni aega surnuks lüüa? konsumist sai poole nädala taskuraha eest paki hapus suhkrus veeretatud kummikomme, mis ühendas seltskonda nagu kaheliitrine õlleballoon elu hammasrataste vahele jäänud joodikuid. istusime murul ja järasime maiuseid, kui buss tuli, trügisime tolle tagaossa, kuhu vaikimisi seatud hierarhia järgi pääsesid vaid tegijamad, ja näkitsesime edasi. jätsime ükshaaval hüvasti. homme jälle!kilomeetrites mõõdetav vahemaa oli kiil, mis tappis juba eos kõik mu mõtted klassikooslusesse sulandumisest. hiljem tuli teadmine, et tähtsaid tegureid leidus ka mujal.uljamatel hetkedel arvasin, et meist saaks päris vahva raamatu kirjutada. vahel mõtlesin, et seda võiksin teha lausa mina.see tuhin läks üle.

täitsa metsas
30. juuni

mida kuradit me siin teeme, ja miks, mõtlesin ma aastal 2005, ja olin tõsimeeli vihane pireti ja jüri peale, kes meie mugava kahekorterilise elu keset üht harjumaa mõisaküla ebastabiilse elektri ja roostemaitselise veega metsaveere maja vastu vahetanud olid. ma olin tolles külas, mis varsti alevikuks kuulutati, veetnud päris mitu head aastat, löönud laineid kohalikus lasteaias ja valmis koolipingis uusi krutskeid korda saatma. kaup toimus mõned nädalad enne seda, kui ma esimesse klassi astusin ning mida tugevamalt kinnitusid mu sõprussuhted tillukeste koolikaaslastega, seda elukõlblikumaks ehitati võõrsil võpsikus kükitavat talumaja; kuni kevadel sai selgeks: kõik on eksperimendiks valmis.

august 2000. maailma lõpp oli edukalt üle elatud, aga uue milleeniumi ümberhinnatud prioriteetidest hoo sisse saanud rahapahvakad ei olnud veel ääremaade haridusasutusi tabanud ja paneeliparadiisi keskkooli liigendatud hoonetekompleks paistis suvelõpu punakaskollasekirjususes eriti stagneerunud, lösutades keset looduse lopsakat värvide virrvarri nagu suur hall kandiline padakonn. ma ei mäleta, et oleksin tol esimesel korral, kui uut kooli vaatama sõitsime, põgeneda püüdnud. põnevil pisikese pägalikuna uudistasin keldripimeduses peituvaid trellitatud garderoobe ja imestasin vaid siis, kui mu tulevane klassijuhataja kõige tumedama käigu poole viitas ja hoiatas: “pärast kehalise kasvatuse tundi on pesemine kohustuslik.” millest selline kummaline nõue ja selle eraldi äramärkimine? eks ma paar aastat hiljem taipasin. 

poisipeaga plikatirts peab eakaaslaste heakskiidu jaoks topelt võitlema, aga ma ei olnud eal sõprade leidmiseks pingutama pidanud, varem tulid nad ikka naabrite näol või kaasa koos ema-isa kolleegidega. nüüd oli meil elu keset metsa ja paneeliparadiis oli universum, kus külas käimine oli igapäevane kohus, aga mille elanike toimemehhanismid jäid müsteeriumiks.

"maailma suurim eestikeelne maakool," säherdune oli direktori uhkusest pakatav lööklause vähemalt ühes kaheksast vana-aasta-kõnest, mille publiku seas minagi kärsitult jalakesi kõlgutasin. vahemikus 1985-2004 püsis õpilaste arv ikka 900 ringis, aga hakkas äkitselt tükiti kahanema. ikka viiekümne kaupa. kiire põige: aastal 2013 õppis jätkuvalt hallis ja igavesti kandilises kompleksis ainult 556 õpilast.

sellesse tsivilisatsiooni jõudmiseks tuli mul— ja tuleb ka jütsidel tuleval sügisel— istuda hommikul kooli ja päeval kaks korda tagasi kodu poole viivasse bussi nr 6 ning pool tundi sihtmärgi poole loksuda. selliseid rändajaid oli palju, pärit kõigist neljast ilmakaarest. muidugi mitte kõiki ei lahutanud koolist 25 kilomeetrit, aga ka viieminutilise sõidu kaugusel resideerujad kvalifitseerusid tiitlile “bussilaps”. jaamas, mis koondus haisva putka ümber, kuhu keegi iial sisse astuda ei tihanud, tekkis ootajatest omamoodi leer. meid oli päris palju, kõigil sama mure: kuidas retkeni aega surnuks lüüa? konsumist sai poole nädala taskuraha eest paki hapus suhkrus veeretatud kummikomme, mis ühendas seltskonda nagu kaheliitrine õlleballoon elu hammasrataste vahele jäänud joodikuid. istusime murul ja järasime maiuseid, kui buss tuli, trügisime tolle tagaossa, kuhu vaikimisi seatud hierarhia järgi pääsesid vaid tegijamad, ja näkitsesime edasi. jätsime ükshaaval hüvasti. homme jälle!

kilomeetrites mõõdetav vahemaa oli kiil, mis tappis juba eos kõik mu mõtted klassikooslusesse sulandumisest. hiljem tuli teadmine, et tähtsaid tegureid leidus ka mujal.

uljamatel hetkedel arvasin, et meist saaks päris vahva raamatu kirjutada. vahel mõtlesin, et seda võiksin teha lausa mina.
see tuhin läks üle.



24 hour bus peopleleedu: bussijaama wc tuled olid kustus ja punase-valgekirju lint ees. algas öö.14. september

24 hour bus people
leedu: bussijaama wc tuled olid kustus ja punase-valgekirju lint ees. algas öö.
14. september



(meeldetuletuseks, et paras ports jüngreid peab seda siin fotoblogiksmis rull see siuke on nüüd veel kust ta ilmusbussijuht tallinnast ja peterburi reisijuhttsarskoje selo, 16. maim ü s t i l i n e   venemaa)

(meeldetuletuseks, et paras ports jüngreid peab seda siin fotoblogiks
mis rull see siuke on nüüd veel kust ta ilmus

bussijuht tallinnast ja peterburi reisijuht
tsarskoje selo, 16. mai

m ü s t i l i n e   venemaa)



viimane sularaha tegi seda, mida ta nimi käsib. ma kinnitasin kere seentega sarvesaia ja suure cappuccinoga, mille vahtu ehtis kaneelist ilupuru. hüvastijätuks. kohvikus istusid vanamemmepaarid, hõivanud kõik lauad peale selle, mille taga mina memuaare märkisin, kompsud korralikult kõrvale üksteise otsa seatud. noored jooksid sahvakatena läbi, sädistasid, tellisid ruttu küpsetise või mitu, need pakiti karpidesse ja anti kaasa, läinud nad olidki. daamid jäid pikemaks.//kojuminek: 6€, simple express.  välismaa poole vurades tegime peatuse pärnus. linn kihas: jõgi oli täis pikitud tillukesi tumedasse riietatud kalamehi, õnged vees, pensionärid paterdasid port arturi ümber, koolilapsed kõndisid kodudesse. neljapäeval järasin juba jälle kodumaal kihutades kuivatatud jõhvikaid. neil oli banaanimekk küljes. juhuslikult juhtunud kaks ühes gurmee, huvitav lõpetus pärast kõiki kooke ja küpsetisi. kalamehed kükitasid ikka jõejääl, aga õues oli juba pime. kedagi teist polnudki. riia, 7. veebruar

viimane sularaha tegi seda, mida ta nimi käsib. ma kinnitasin kere seentega sarvesaia ja suure cappuccinoga, mille vahtu ehtis kaneelist ilupuru. hüvastijätuks. kohvikus istusid vanamemmepaarid, hõivanud kõik lauad peale selle, mille taga mina memuaare märkisin, kompsud korralikult kõrvale üksteise otsa seatud. noored jooksid sahvakatena läbi, sädistasid, tellisid ruttu küpsetise või mitu, need pakiti karpidesse ja anti kaasa, läinud nad olidki. daamid jäid pikemaks.

//kojuminek: 6€, simple express.
 
välismaa poole vurades tegime peatuse pärnus. linn kihas: jõgi oli täis pikitud tillukesi tumedasse riietatud kalamehi, õnged vees, pensionärid paterdasid port arturi ümber, koolilapsed kõndisid kodudesse. 
neljapäeval järasin juba jälle kodumaal kihutades kuivatatud jõhvikaid. neil oli banaanimekk küljes. juhuslikult juhtunud kaks ühes gurmee, huvitav lõpetus pärast kõiki kooke ja küpsetisi. kalamehed kükitasid ikka jõejääl, aga õues oli juba pime. kedagi teist polnudki. 

riia, 7. veebruar



space travel3. novembernad ütlesid mulle 16ndal: “hiljemalt teisipäeval.” ma ei tee teatri ja akadeemia kõrval filmifestivalituhinas muidugi päevadel (ega öödelgi) enam vahet, aga tundub, et kõik eskaleerub väga kiiresti.

space travel
3. november

nad ütlesid mulle 16ndal: “hiljemalt teisipäeval.” ma ei tee teatri ja akadeemia kõrval filmifestivalituhinas muidugi päevadel (ega öödelgi) enam vahet, aga tundub, et kõik eskaleerub väga kiiresti.



153 tallinn-laagna-kuusalu-loksakunstiakadeemia 1 - kolga 4 eurodes, €                 2.90 sularaha, EEK            45.40 13:51 16/08/2012 

153 tallinn-laagna-kuusalu-loksa

kunstiakadeemia 1 - kolga 4 
eurodes, €                 2.90 
sularaha, EEK            45.40 

13:51 16/08/2012 



lasnamägi, 11. juunitallinn - viitna

lasnamägi, 11. juuni

tallinn
- viitna