rabamurakasrubus chamaemoruskakerdaja kalajärv, 15. juuli

rabamurakas
rubus chamaemorus

kakerdaja kalajärv, 15. juuli



alissa, fidelia, mustikadretk, 15. juuli

alissa, fidelia, mustikad
retk, 15. juuli



läheb vaja matkakeppe!retk, 15. juuli

läheb vaja matkakeppe!
retk, 15. juuli



retk taevassevalgehobusemäe vaatetorn, 15. juuli

retk taevasse
valgehobusemäe vaatetorn, 15. juuli



retk taevasse ja esimesed vaarikadvalgehobusemäe vaatetorn, 15. juuli

retk taevasse ja esimesed vaarikad
valgehobusemäe vaatetorn, 15. juuli



lemmikud õhtul enne retkevaccinum myrtillus, 14. juuli

lemmikud õhtul enne retke
vaccinum myrtillus, 14. juuli



väikesed metsaelukad
läsna, 14. juuli



töö-poolpäeva lõpus poleerisin tüdrukutega koos veel paar pokaali ja tõttasin siis narva suunda sõitvale rongile. rakveres läksid meie teed lahku. leidsin kodu kõrvale vast-tekkinud raiesmiku veerelt kaua kadunud (metsa)venna.joel14. juuli 2014

töö-poolpäeva lõpus poleerisin tüdrukutega koos veel paar pokaali ja tõttasin siis narva suunda sõitvale rongile.
rakveres läksid meie teed lahku.
leidsin kodu kõrvale vast-tekkinud raiesmiku veerelt kaua kadunud (metsa)venna.

joel
14. juuli 2014



täitsa metsas30. juunimida kuradit me siin teeme, ja miks, mõtlesin ma aastal 2005, ja olin tõsimeeli vihane pireti ja jüri peale, kes meie mugava kahekorterilise elu keset üht harjumaa mõisaküla ebastabiilse elektri ja roostemaitselise veega metsaveere maja vastu vahetanud olid. ma olin tolles külas, mis varsti alevikuks kuulutati, veetnud päris mitu head aastat, löönud laineid kohalikus lasteaias ja valmis koolipingis uusi krutskeid korda saatma. kaup toimus mõned nädalad enne seda, kui ma esimesse klassi astusin ning mida tugevamalt kinnitusid mu sõprussuhted tillukeste koolikaaslastega, seda elukõlblikumaks ehitati võõrsil võpsikus kükitavat talumaja; kuni kevadel sai selgeks: kõik on eksperimendiks valmis.august 2000. maailma lõpp oli edukalt üle elatud, aga uue milleeniumi ümberhinnatud prioriteetidest hoo sisse saanud rahapahvakad ei olnud veel ääremaade haridusasutusi tabanud ja paneeliparadiisi keskkooli liigendatud hoonetekompleks paistis suvelõpu punakaskollasekirjususes eriti stagneerunud, lösutades keset looduse lopsakat värvide virrvarri nagu suur hall kandiline padakonn. ma ei mäleta, et oleksin tol esimesel korral, kui uut kooli vaatama sõitsime, põgeneda püüdnud. põnevil pisikese pägalikuna uudistasin keldripimeduses peituvaid trellitatud garderoobe ja imestasin vaid siis, kui mu tulevane klassijuhataja kõige tumedama käigu poole viitas ja hoiatas: “pärast kehalise kasvatuse tundi on pesemine kohustuslik.” millest selline kummaline nõue ja selle eraldi äramärkimine? eks ma paar aastat hiljem taipasin.  poisipeaga plikatirts peab eakaaslaste heakskiidu jaoks topelt võitlema, aga ma ei olnud eal sõprade leidmiseks pingutama pidanud, varem tulid nad ikka naabrite näol või kaasa koos ema-isa kolleegidega. nüüd oli meil elu keset metsa ja paneeliparadiis oli universum, kus külas käimine oli igapäevane kohus, aga mille elanike toimemehhanismid jäid müsteeriumiks. "maailma suurim eestikeelne maakool," säherdune oli direktori uhkusest pakatav lööklause vähemalt ühes kaheksast vana-aasta-kõnest, mille publiku seas minagi kärsitult jalakesi kõlgutasin. vahemikus 1985-2004 püsis õpilaste arv ikka 900 ringis, aga hakkas äkitselt tükiti kahanema. ikka viiekümne kaupa. kiire põige: aastal 2013 õppis jätkuvalt hallis ja igavesti kandilises kompleksis ainult 556 õpilast. sellesse tsivilisatsiooni jõudmiseks tuli mul— ja tuleb ka jütsidel tuleval sügisel— istuda hommikul kooli ja päeval kaks korda tagasi kodu poole viivasse bussi nr 6 ning pool tundi sihtmärgi poole loksuda. selliseid rändajaid oli palju, pärit kõigist neljast ilmakaarest. muidugi mitte kõiki ei lahutanud koolist 25 kilomeetrit, aga ka viieminutilise sõidu kaugusel resideerujad kvalifitseerusid tiitlile “bussilaps”. jaamas, mis koondus haisva putka ümber, kuhu keegi iial sisse astuda ei tihanud, tekkis ootajatest omamoodi leer. meid oli päris palju, kõigil sama mure: kuidas retkeni aega surnuks lüüa? konsumist sai poole nädala taskuraha eest paki hapus suhkrus veeretatud kummikomme, mis ühendas seltskonda nagu kaheliitrine õlleballoon elu hammasrataste vahele jäänud joodikuid. istusime murul ja järasime maiuseid, kui buss tuli, trügisime tolle tagaossa, kuhu vaikimisi seatud hierarhia järgi pääsesid vaid tegijamad, ja näkitsesime edasi. jätsime ükshaaval hüvasti. homme jälle!kilomeetrites mõõdetav vahemaa oli kiil, mis tappis juba eos kõik mu mõtted klassikooslusesse sulandumisest. hiljem tuli teadmine, et tähtsaid tegureid leidus ka mujal.uljamatel hetkedel arvasin, et meist saaks päris vahva raamatu kirjutada. vahel mõtlesin, et seda võiksin teha lausa mina.see tuhin läks üle.

täitsa metsas
30. juuni

mida kuradit me siin teeme, ja miks, mõtlesin ma aastal 2005, ja olin tõsimeeli vihane pireti ja jüri peale, kes meie mugava kahekorterilise elu keset üht harjumaa mõisaküla ebastabiilse elektri ja roostemaitselise veega metsaveere maja vastu vahetanud olid. ma olin tolles külas, mis varsti alevikuks kuulutati, veetnud päris mitu head aastat, löönud laineid kohalikus lasteaias ja valmis koolipingis uusi krutskeid korda saatma. kaup toimus mõned nädalad enne seda, kui ma esimesse klassi astusin ning mida tugevamalt kinnitusid mu sõprussuhted tillukeste koolikaaslastega, seda elukõlblikumaks ehitati võõrsil võpsikus kükitavat talumaja; kuni kevadel sai selgeks: kõik on eksperimendiks valmis.

august 2000. maailma lõpp oli edukalt üle elatud, aga uue milleeniumi ümberhinnatud prioriteetidest hoo sisse saanud rahapahvakad ei olnud veel ääremaade haridusasutusi tabanud ja paneeliparadiisi keskkooli liigendatud hoonetekompleks paistis suvelõpu punakaskollasekirjususes eriti stagneerunud, lösutades keset looduse lopsakat värvide virrvarri nagu suur hall kandiline padakonn. ma ei mäleta, et oleksin tol esimesel korral, kui uut kooli vaatama sõitsime, põgeneda püüdnud. põnevil pisikese pägalikuna uudistasin keldripimeduses peituvaid trellitatud garderoobe ja imestasin vaid siis, kui mu tulevane klassijuhataja kõige tumedama käigu poole viitas ja hoiatas: “pärast kehalise kasvatuse tundi on pesemine kohustuslik.” millest selline kummaline nõue ja selle eraldi äramärkimine? eks ma paar aastat hiljem taipasin. 

poisipeaga plikatirts peab eakaaslaste heakskiidu jaoks topelt võitlema, aga ma ei olnud eal sõprade leidmiseks pingutama pidanud, varem tulid nad ikka naabrite näol või kaasa koos ema-isa kolleegidega. nüüd oli meil elu keset metsa ja paneeliparadiis oli universum, kus külas käimine oli igapäevane kohus, aga mille elanike toimemehhanismid jäid müsteeriumiks.

"maailma suurim eestikeelne maakool," säherdune oli direktori uhkusest pakatav lööklause vähemalt ühes kaheksast vana-aasta-kõnest, mille publiku seas minagi kärsitult jalakesi kõlgutasin. vahemikus 1985-2004 püsis õpilaste arv ikka 900 ringis, aga hakkas äkitselt tükiti kahanema. ikka viiekümne kaupa. kiire põige: aastal 2013 õppis jätkuvalt hallis ja igavesti kandilises kompleksis ainult 556 õpilast.

sellesse tsivilisatsiooni jõudmiseks tuli mul— ja tuleb ka jütsidel tuleval sügisel— istuda hommikul kooli ja päeval kaks korda tagasi kodu poole viivasse bussi nr 6 ning pool tundi sihtmärgi poole loksuda. selliseid rändajaid oli palju, pärit kõigist neljast ilmakaarest. muidugi mitte kõiki ei lahutanud koolist 25 kilomeetrit, aga ka viieminutilise sõidu kaugusel resideerujad kvalifitseerusid tiitlile “bussilaps”. jaamas, mis koondus haisva putka ümber, kuhu keegi iial sisse astuda ei tihanud, tekkis ootajatest omamoodi leer. meid oli päris palju, kõigil sama mure: kuidas retkeni aega surnuks lüüa? konsumist sai poole nädala taskuraha eest paki hapus suhkrus veeretatud kummikomme, mis ühendas seltskonda nagu kaheliitrine õlleballoon elu hammasrataste vahele jäänud joodikuid. istusime murul ja järasime maiuseid, kui buss tuli, trügisime tolle tagaossa, kuhu vaikimisi seatud hierarhia järgi pääsesid vaid tegijamad, ja näkitsesime edasi. jätsime ükshaaval hüvasti. homme jälle!

kilomeetrites mõõdetav vahemaa oli kiil, mis tappis juba eos kõik mu mõtted klassikooslusesse sulandumisest. hiljem tuli teadmine, et tähtsaid tegureid leidus ka mujal.

uljamatel hetkedel arvasin, et meist saaks päris vahva raamatu kirjutada. vahel mõtlesin, et seda võiksin teha lausa mina.
see tuhin läks üle.



matriarhaadi eest metsa pagemine. mustikatest olid jäänud vaid varred ja sügavroheline värv. kutsik ei pea aastaaegade vaheldumist miskiks, kappab elusügise lainetel ikka edasi, liigesed kanged, aga vaim erk.lõvikoer läsna laantes30. detsember 2013

matriarhaadi eest metsa pagemine. mustikatest olid jäänud vaid varred ja sügavroheline värv. kutsik ei pea aastaaegade vaheldumist miskiks, kappab elusügise lainetel ikka edasi, liigesed kanged, aga vaim erk.

lõvikoer läsna laantes
30. detsember 2013



jüri, jõhvikad ja 12 kuud
läsna, 25. detsember

x



ekspeditsiooni see osa, kui kõik kaasavarutud pähklid otsa said. lodikivi tagune laialehine mets kallukse külas, kallukse looduskaitsealal21. august

ekspeditsiooni see osa, kui kõik kaasavarutud pähklid otsa said. lodikivi tagune laialehine mets kallukse külas, kallukse looduskaitsealal
21. august



magusam kui mesikäsmu, 10. august

magusam kui mesi
käsmu, 10. august



viru folk. rahvakunstnik vs. rahvakunstnikkäsmu, 10. august

viru folk. rahvakunstnik vs. rahvakunstnik
käsmu, 10. august



käsmu10. august

käsmu
10. august