varjusin vaarikapõõsaste vahel kui hirmus prantslane õudusmüra külvates üle pea lendas. hiljem lebasime tekkidel keset muruplatsi nagu poleks siin ilmas nato hävitajaid ega kedagisaaremaa, 5. august

varjusin vaarikapõõsaste vahel kui hirmus prantslane õudusmüra külvates üle pea lendas. hiljem lebasime tekkidel keset muruplatsi nagu poleks siin ilmas nato hävitajaid ega kedagi

saaremaa, 5. august



jajaa! jõudis minuni taipamine: igatsen üksi suures majas olesklemist.leisi, saaremaa4. august

jajaa! jõudis minuni taipamine: igatsen üksi suures majas olesklemist.

leisi, saaremaa
4. august



paula & villemtartu, 27. aprill

paula & villem
tartu, 27. aprill



(a friend of mine pointed out that i never showed the pictures i took for the workshop/calendar/exhibition this winter outside the gallery)

STUDENT LIFE 2013: july to december
inspired by september (annie leibovitz for lavazza 2009)



mul ei olnud muid ambitsioone, kui põhjakaldail logelemisest pääseda. hääletasin õhtuks tartusse, kus oma teiseks kursuseks valitud teises kommuunis ootasid mind geenitehnoloog ja kollane rõdu. proviant oli klassikaline: päikesekuivatatud tomatid ja sinihallitusjuust. kell kaheksa algas tour d’öö, mulle vaid ähmaselt suusõnaliselt tuttav tramburai, aga pärast kiiret ajutormi helistas paula riinule ja laenas mulle oranzhi ratta. riin on pikk tüdruk, käänasin ta kaelkirjakuproportsioonides sõbra lenksu ja sadula toomase kuuskantvõtmega kodusemaks. pimedus moonutas vahemaid ja linnaosasid, aga see on nigel ettekääne, enamik retkest ei olnud mul aimugi, kus ma olen, sest ma ei olnud varem kuhugi sattunud.see siin on järgmine päev.eha tänav, tartu 15. september 

mul ei olnud muid ambitsioone, kui põhjakaldail logelemisest pääseda. hääletasin õhtuks tartusse, kus oma teiseks kursuseks valitud teises kommuunis ootasid mind geenitehnoloog ja kollane rõdu. proviant oli klassikaline: päikesekuivatatud tomatid ja sinihallitusjuust. kell kaheksa algas tour d’öö, mulle vaid ähmaselt suusõnaliselt tuttav tramburai, aga pärast kiiret ajutormi helistas paula riinule ja laenas mulle oranzhi ratta. riin on pikk tüdruk, käänasin ta kaelkirjakuproportsioonides sõbra lenksu ja sadula toomase kuuskantvõtmega kodusemaks. pimedus moonutas vahemaid ja linnaosasid, aga see on nigel ettekääne, enamik retkest ei olnud mul aimugi, kus ma olen, sest ma ei olnud varem kuhugi sattunud.

see siin on järgmine päev.

eha tänav, tartu 
15. september 



boksipeatus
käsmu, 12. august

ainus tõestusmaterjal, et kommi punased kindad mulle laupäeval käsmu toodi. pärast toda õhtut ei ole ma neid enam näinud. kraanikausi veerel puhkav vein, mida jõin, kandis silti “woodhaven”. ma ostsin ta õigupoolest juhindudes erinevate kirjade keskel edvistava paabulinnu kütkestavast värvilisusest, ja julge hundi rind on rasvane— ma ei pidanud maitses pettuma.

need pühapäeva esimestel tundidel wc-s nägusid maalides ilmselgetest silmavirvendustest hoolimata hoolikalt fokusseeritud fotod jäid viimasteks piltideks käsmust, mis eksponeerimist kannatavad; küüslaugutopsiga uku ja vesipiibumees whatshisname näevad seletuskirjas ilusamad välja kui udustel pimeduspiltidel. (süü on täielikult minul.) 



02:30 villem & paula 
04:30 hommik

kihelkonnamäng
pärispea, 17. juuni  



katlaaed, põhja-tallinn
10. juuni 



pidu muutus näljaks, mis viis meid kommuuni sibulamoosi-hapukooreleibasid mugima. kruiisisime 5.38ks rotaliasse tagasi, et päikest, šampust ja kooki vastu võtta. hiljem tõstsime pitsid (/tühi filmirullitopsik, mis pentaxi laadimisest üle jäänud) roosa veiniga, aga enne seda karglesime natuke veel tantsupõrandal. 

kui valge aeg oma uudsuse ammendas, kimasime jalgratastega mäest alla. krabasime kaasa veini ja lõpetasime hommiku romantiliselt kirikukuuri kõrval lauahunnikul rohus sillerdavate ämblikuvõrkude säras.



30. aprill

eesti keele riigieksam oli nagu üks suur pingeline piknik. sõin kirsstomateid ja virsikusefiire, rüüpasin värska vett ja naeratasin paberile enda ees kuni kuus tundi täis sai. 

1) jalutasin pingelanguspettuse säras ülemiste tühermaalt trammile. kodus pistsin nahka viimased tükid sushit, lükkasin jalad sukkadesse ja seelikusse, varustasin end küünelakiga. peagi kandsid kosmilised jõud mind ja luiset tolmuse maantee äärest tartusse tähe tänava kommuuni, kus koos kohalikega end spagettide ja siidriga soojendasime. 

2) pudelile rummile, millel ilutsevat nime olime paulaga juba juunikuust alates kiivalt varjus hoidnud ja häbenenud, ostsime herne poest seltsiks kokakoolat-sidrunit. maret sai uued sukad. sadasime sisse grillpeole supilinnas.

3) tutvusin näljaga ja seal ühe rõõmsa poisiga, kes ütles oma nime olevat pärtel. samal ajal hankisid sõbrad kokakoolat juurde ning kui pärast inertsist kaks korda wc-järjekorras seismist tagasi õue jõudsin, saatsin korda austava ülesande terve tops sidrunisektoreid täis kuhjata. “kalla rummi ja koolat juurde, aga eriti rummi, sest pealekas saab nii kui nii vara otsa,” ja siis me rüüpasimegi ürgtartut mööda luusides plasttopsist mürgijooki. lõpuks järasime kamba peale nagu metslased alkoholist küllastunud sidrunid ka peale. 

4) kolasime korpides. edasi ei olnud mul päris pikalt aimugi, kus me oleme. ma pole tartuga kunagi suur sõber olnud, ta seostub mu ajukurdudes alati pigem üht sorti inimrahvaga, kes käib kindlaid radu pidi, aga selle liigi esindajad olid tolleks ööks taaralinnast hoopiski ära haihtunud. ühe suure lossi õues põles lõke ja sealsamas lõi lõõmama ka minu criminal mastermindi taip, mis selleks ajaks, kui teised nuudleid sõid, mind porgandisalatiga varustas. 

5) rotalia. seal mu orienteerumisvõime taastus!

1. mai



siidrid, sushi ja “eurotrip”. 30. märts.

siidrid, sushi ja “eurotrip”. 30. märts.