haruldased kaadrid: valged ööd pärast suvetööd. igas bussipeatuses istus nüüd keegi, õllepudel ees; ja kui ma kirjutan “igas”, siis tegelikult mitte kõikides, aga neid putkasid oli palju, sest me sõitsime tol õhtul kümneid kilomeetreid. jaanipäevast ei olnud kaua möödas

///MIDA!?
(väike ajahüpe täpselt kuu aega ettepoole:
istun keset ööd siin verandal 
klõbistan klaviatuuril
silmanurgast märkan liikumist

KONN

kell on 1:58
tervitused johanile!)//

kristjan
mustamägi, 8. juuli



pirita, 7. juuli 

pirita, 7. juuli 



täitsa metsas30. juunimida kuradit me siin teeme, ja miks, mõtlesin ma aastal 2005, ja olin tõsimeeli vihane pireti ja jüri peale, kes meie mugava kahekorterilise elu keset üht harjumaa mõisaküla ebastabiilse elektri ja roostemaitselise veega metsaveere maja vastu vahetanud olid. ma olin tolles külas, mis varsti alevikuks kuulutati, veetnud päris mitu head aastat, löönud laineid kohalikus lasteaias ja valmis koolipingis uusi krutskeid korda saatma. kaup toimus mõned nädalad enne seda, kui ma esimesse klassi astusin ning mida tugevamalt kinnitusid mu sõprussuhted tillukeste koolikaaslastega, seda elukõlblikumaks ehitati võõrsil võpsikus kükitavat talumaja; kuni kevadel sai selgeks: kõik on eksperimendiks valmis.august 2000. maailma lõpp oli edukalt üle elatud, aga uue milleeniumi ümberhinnatud prioriteetidest hoo sisse saanud rahapahvakad ei olnud veel ääremaade haridusasutusi tabanud ja paneeliparadiisi keskkooli liigendatud hoonetekompleks paistis suvelõpu punakaskollasekirjususes eriti stagneerunud, lösutades keset looduse lopsakat värvide virrvarri nagu suur hall kandiline padakonn. ma ei mäleta, et oleksin tol esimesel korral, kui uut kooli vaatama sõitsime, põgeneda püüdnud. põnevil pisikese pägalikuna uudistasin keldripimeduses peituvaid trellitatud garderoobe ja imestasin vaid siis, kui mu tulevane klassijuhataja kõige tumedama käigu poole viitas ja hoiatas: “pärast kehalise kasvatuse tundi on pesemine kohustuslik.” millest selline kummaline nõue ja selle eraldi äramärkimine? eks ma paar aastat hiljem taipasin.  poisipeaga plikatirts peab eakaaslaste heakskiidu jaoks topelt võitlema, aga ma ei olnud eal sõprade leidmiseks pingutama pidanud, varem tulid nad ikka naabrite näol või kaasa koos ema-isa kolleegidega. nüüd oli meil elu keset metsa ja paneeliparadiis oli universum, kus külas käimine oli igapäevane kohus, aga mille elanike toimemehhanismid jäid müsteeriumiks. "maailma suurim eestikeelne maakool," säherdune oli direktori uhkusest pakatav lööklause vähemalt ühes kaheksast vana-aasta-kõnest, mille publiku seas minagi kärsitult jalakesi kõlgutasin. vahemikus 1985-2004 püsis õpilaste arv ikka 900 ringis, aga hakkas äkitselt tükiti kahanema. ikka viiekümne kaupa. kiire põige: aastal 2013 õppis jätkuvalt hallis ja igavesti kandilises kompleksis ainult 556 õpilast. sellesse tsivilisatsiooni jõudmiseks tuli mul— ja tuleb ka jütsidel tuleval sügisel— istuda hommikul kooli ja päeval kaks korda tagasi kodu poole viivasse bussi nr 6 ning pool tundi sihtmärgi poole loksuda. selliseid rändajaid oli palju, pärit kõigist neljast ilmakaarest. muidugi mitte kõiki ei lahutanud koolist 25 kilomeetrit, aga ka viieminutilise sõidu kaugusel resideerujad kvalifitseerusid tiitlile “bussilaps”. jaamas, mis koondus haisva putka ümber, kuhu keegi iial sisse astuda ei tihanud, tekkis ootajatest omamoodi leer. meid oli päris palju, kõigil sama mure: kuidas retkeni aega surnuks lüüa? konsumist sai poole nädala taskuraha eest paki hapus suhkrus veeretatud kummikomme, mis ühendas seltskonda nagu kaheliitrine õlleballoon elu hammasrataste vahele jäänud joodikuid. istusime murul ja järasime maiuseid, kui buss tuli, trügisime tolle tagaossa, kuhu vaikimisi seatud hierarhia järgi pääsesid vaid tegijamad, ja näkitsesime edasi. jätsime ükshaaval hüvasti. homme jälle!kilomeetrites mõõdetav vahemaa oli kiil, mis tappis juba eos kõik mu mõtted klassikooslusesse sulandumisest. hiljem tuli teadmine, et tähtsaid tegureid leidus ka mujal.uljamatel hetkedel arvasin, et meist saaks päris vahva raamatu kirjutada. vahel mõtlesin, et seda võiksin teha lausa mina.see tuhin läks üle.

täitsa metsas
30. juuni

mida kuradit me siin teeme, ja miks, mõtlesin ma aastal 2005, ja olin tõsimeeli vihane pireti ja jüri peale, kes meie mugava kahekorterilise elu keset üht harjumaa mõisaküla ebastabiilse elektri ja roostemaitselise veega metsaveere maja vastu vahetanud olid. ma olin tolles külas, mis varsti alevikuks kuulutati, veetnud päris mitu head aastat, löönud laineid kohalikus lasteaias ja valmis koolipingis uusi krutskeid korda saatma. kaup toimus mõned nädalad enne seda, kui ma esimesse klassi astusin ning mida tugevamalt kinnitusid mu sõprussuhted tillukeste koolikaaslastega, seda elukõlblikumaks ehitati võõrsil võpsikus kükitavat talumaja; kuni kevadel sai selgeks: kõik on eksperimendiks valmis.

august 2000. maailma lõpp oli edukalt üle elatud, aga uue milleeniumi ümberhinnatud prioriteetidest hoo sisse saanud rahapahvakad ei olnud veel ääremaade haridusasutusi tabanud ja paneeliparadiisi keskkooli liigendatud hoonetekompleks paistis suvelõpu punakaskollasekirjususes eriti stagneerunud, lösutades keset looduse lopsakat värvide virrvarri nagu suur hall kandiline padakonn. ma ei mäleta, et oleksin tol esimesel korral, kui uut kooli vaatama sõitsime, põgeneda püüdnud. põnevil pisikese pägalikuna uudistasin keldripimeduses peituvaid trellitatud garderoobe ja imestasin vaid siis, kui mu tulevane klassijuhataja kõige tumedama käigu poole viitas ja hoiatas: “pärast kehalise kasvatuse tundi on pesemine kohustuslik.” millest selline kummaline nõue ja selle eraldi äramärkimine? eks ma paar aastat hiljem taipasin. 

poisipeaga plikatirts peab eakaaslaste heakskiidu jaoks topelt võitlema, aga ma ei olnud eal sõprade leidmiseks pingutama pidanud, varem tulid nad ikka naabrite näol või kaasa koos ema-isa kolleegidega. nüüd oli meil elu keset metsa ja paneeliparadiis oli universum, kus külas käimine oli igapäevane kohus, aga mille elanike toimemehhanismid jäid müsteeriumiks.

"maailma suurim eestikeelne maakool," säherdune oli direktori uhkusest pakatav lööklause vähemalt ühes kaheksast vana-aasta-kõnest, mille publiku seas minagi kärsitult jalakesi kõlgutasin. vahemikus 1985-2004 püsis õpilaste arv ikka 900 ringis, aga hakkas äkitselt tükiti kahanema. ikka viiekümne kaupa. kiire põige: aastal 2013 õppis jätkuvalt hallis ja igavesti kandilises kompleksis ainult 556 õpilast.

sellesse tsivilisatsiooni jõudmiseks tuli mul— ja tuleb ka jütsidel tuleval sügisel— istuda hommikul kooli ja päeval kaks korda tagasi kodu poole viivasse bussi nr 6 ning pool tundi sihtmärgi poole loksuda. selliseid rändajaid oli palju, pärit kõigist neljast ilmakaarest. muidugi mitte kõiki ei lahutanud koolist 25 kilomeetrit, aga ka viieminutilise sõidu kaugusel resideerujad kvalifitseerusid tiitlile “bussilaps”. jaamas, mis koondus haisva putka ümber, kuhu keegi iial sisse astuda ei tihanud, tekkis ootajatest omamoodi leer. meid oli päris palju, kõigil sama mure: kuidas retkeni aega surnuks lüüa? konsumist sai poole nädala taskuraha eest paki hapus suhkrus veeretatud kummikomme, mis ühendas seltskonda nagu kaheliitrine õlleballoon elu hammasrataste vahele jäänud joodikuid. istusime murul ja järasime maiuseid, kui buss tuli, trügisime tolle tagaossa, kuhu vaikimisi seatud hierarhia järgi pääsesid vaid tegijamad, ja näkitsesime edasi. jätsime ükshaaval hüvasti. homme jälle!

kilomeetrites mõõdetav vahemaa oli kiil, mis tappis juba eos kõik mu mõtted klassikooslusesse sulandumisest. hiljem tuli teadmine, et tähtsaid tegureid leidus ka mujal.

uljamatel hetkedel arvasin, et meist saaks päris vahva raamatu kirjutada. vahel mõtlesin, et seda võiksin teha lausa mina.
see tuhin läks üle.



noor [(s)kul(p)]turistskulptuurikilomeeterrakvere, 28. juuni

noor [(s)kul(p)]turist

skulptuurikilomeeter
rakvere, 28. juuni



patrik aarnivaara"pan-retention"skulptuurikilomeeterrakvere, 28. juuni

patrik aarnivaara
"pan-retention"

skulptuurikilomeeter
rakvere, 28. juuni



tomi & vesa humalisto"the thin red line"skulptuurikilomeeterrakvere, 28. juuni

tomi & vesa humalisto
"the thin red line"

skulptuurikilomeeter
rakvere, 28. juuni



mu maasikad ja kardiauto, et oleks dokumenteeritud!assistent tegi pilti (piret)rakvere, 28. juuni

mu maasikad ja kardiauto, et oleks dokumenteeritud!
assistent tegi pilti (piret)

rakvere, 28. juuni



grossi pood. dublin näpus, jäätis peos. retk lasnamäele, 27. juuni

grossi pood. dublin näpus, jäätis peos. 
retk lasnamäele, 27. juuni



võistlus vihmapilvega: kumb jõuab enne tallinna piirini? võitsin napilt, pilv solvus ja jäi nuttu tagasi hoides pea kohale põrnitsema. kükitasime võõra koerakesega comarketi ees. buss #18 lasi end oodata.valdeku, 26. juuni

võistlus vihmapilvega: kumb jõuab enne tallinna piirini? võitsin napilt, pilv solvus ja jäi nuttu tagasi hoides pea kohale põrnitsema. 

kükitasime võõra koerakesega comarketi ees. buss #18 lasi end oodata.
valdeku, 26. juuni



seltskond ratastelkuivastu, 26. juuni

seltskond ratastel
kuivastu, 26. juuni



maailma lõpust mandri poole tagasi. vihjeid tsivilisatsioonistsaaremaa, 26. juuni

maailma lõpust mandri poole tagasi. vihjeid tsivilisatsioonist
saaremaa, 26. juuni



saaremaa26. juuni 2014

saaremaa
26. juuni 2014



trifolium medium26. juuni

trifolium medium
26. juuni



trifolium mediummesofüüt heinamaal, 26. juuni

trifolium medium
mesofüüt heinamaal, 26. juuni



päev algas nagu muinasjutt, riisipudru ja vaarikamoosiga. tuba oli soe, ilm jahe, kostis vikerraadio. kallasin termosest veel ühe tassitäie kohvi ja värvisin ta piimaga heledamaks, siis kiletasin kohukese lahti ja lõin hambad sisse. laisk kulgemine üle neljapäeva, nädala selgroo.paulaga koos ilmusid kööki kitsejuustud. kuulasin tuulekella helinat ja tahtsin veel viivuks jääda, aga ei saanud. suvetöö suures linnas käskis mandrile naasta.saaremaa, 26. juuni

päev algas nagu muinasjutt, riisipudru ja vaarikamoosiga. tuba oli soe, ilm jahe, kostis vikerraadio. kallasin termosest veel ühe tassitäie kohvi ja värvisin ta piimaga heledamaks, siis kiletasin kohukese lahti ja lõin hambad sisse. laisk kulgemine üle neljapäeva, nädala selgroo.

paulaga koos ilmusid kööki kitsejuustud. kuulasin tuulekella helinat ja tahtsin veel viivuks jääda, aga ei saanud. suvetöö suures linnas käskis mandrile naasta.

saaremaa, 26. juuni