scilla siberica
läsna, 29. aprill
lahkumine kommuunist pärast soomaad, pehki ja pikka hommikusööki, et võtta taskust jäätised ning siis tartust päriselt taas tallinna naasta.
lydia ja piia
28. aprill
jose
tartu, 28. aprill
idüll leidis lõpu ja akadeemia kutsus korrale, aga lasi lõa kohe jälle lõdvaks, nii et keset karmi teisipäeva juba kell kaks üle pika tänava munakivide jalgrattaga alla orgu judiseda võisin. ametlik versioon nägi hiljem ette esseevorpimist, aga de facto tegelesin lagritsa järamisega ja lükkasin pakilised asjatoimetused homse varna.
stoppstseen raekoja platsilt
23. aprill
põgus kohtumus vesivärava tänaval
21. aprill
kreutzwaldi
21. aprill
märkmikus on reede kohal viltuses kirjas “ma ütlesin tekiilale “ei” ja varsti-varsti kõndisin kodu poole. hobujaamast nr 2 autobussijaama”— väljas valgenes, see oli hommikune tramm pärast kuueni kestnud rendezvous‘d olevimäe urkas.
“i spent so much time on getting drunk and now i’m spending even more time getting all the alcohol out of my body” tunnistavad kritseldused laupäeva kohta. ma kallasin kurku greibi-ingveri-spinatisegu, kimasin telliskivisse, ostsin seal turult kolm klaasi ja rahunesin maha. päike paistis. veel pikalt.
pühapäev
21. aprill
vaade roosikrantsile
19. aprill
(aastaajad on vaheldunud, aga mul on vana päike käes kinni)
laastajad olid metsast tüki maha lõiganud, nüüd näen ma oma aknast kuud, kui too õhtul läänekaarest teed alustama juhtub.
sõitsin 18. aprilli õhtul pealinna, pajukiisud pambuga kaasas. torkasin nad hooletult kruusi vee sisse ja ühinesin kursusega, kes eka g-s näituse avamise tähe all šampust rüüpasid. mihuke komejant järgnes hiljem koplis, kui olime kordki kõik viiekesi kokku kogunenud ning siis taas hargnemas: perenaise ninanöpsust purskusid punased kosed, härrat tabas keskööl eksistentsiaalse kriisi agoonia. tol ööl vaagisime tõllu tänaval elulisi otsuseid, ning nõnda tähtsa tegemise tuhinas kadus mu sveitsi sõjameheväits kuhugi lillepoti taha, nii et järgmisel õhtul talle autobussijaama järele minema pidin.
mul oli tõllu tänava järgsest tänavalaternate kollase helenduse paistel läbi vihma vilmsi väntamisest kevade mekk suus, kohe kuidagi ei lubanud rattakirg sõpra kohe kiiruga trepikoja alumistele astetele tagasi tassida. tuul ulus ja ma kruiisisin ebamäärasuses juhkentali ja edasi, leidsin keset tee-ehituse tühermaid kaitseväe kalmistu, tallinna vangla ja suured liivahunnikud.
kaitseväe kalmistu
19. aprill
arginädalad vahetuvad seitsme päeva jooksul kaks korda, aeg voolab kummaliselt, takerdudes ja hüpates, ja pole teps mitte aimu, kus ma olen
läsna
18. aprill
15. aprill
jälitasin seljakotiga poissi
gonsiori, 15. mai
