vaade roosikrantsile19. aprill(aastaajad on vaheldunud, aga mul on vana päike käes kinni)

vaade roosikrantsile
19. aprill

(aastaajad on vaheldunud, aga mul on vana päike käes kinni)



laastajad olid metsast tüki maha lõiganud, nüüd näen ma oma aknast kuud, kui too õhtul läänekaarest teed alustama juhtub. sõitsin 18. aprilli õhtul pealinna, pajukiisud pambuga kaasas. torkasin nad hooletult kruusi vee sisse ja ühinesin kursusega, kes eka g-s näituse avamise tähe all šampust rüüpasid. mihuke komejant järgnes hiljem koplis, kui olime kordki kõik viiekesi kokku kogunenud ning siis taas hargnemas: perenaise ninanöpsust purskusid punased kosed, härrat tabas keskööl eksistentsiaalse kriisi agoonia. tol ööl vaagisime tõllu tänaval elulisi otsuseid, ning nõnda tähtsa tegemise tuhinas kadus mu sveitsi sõjameheväits kuhugi lillepoti taha, nii et järgmisel õhtul talle autobussijaama järele minema pidin. mul oli tõllu tänava järgsest tänavalaternate kollase helenduse paistel läbi vihma vilmsi väntamisest kevade mekk suus, kohe kuidagi ei lubanud rattakirg sõpra kohe kiiruga trepikoja alumistele astetele tagasi tassida. tuul ulus ja ma kruiisisin ebamäärasuses juhkentali ja edasi, leidsin keset tee-ehituse tühermaid kaitseväe kalmistu, tallinna vangla ja suured liivahunnikud. kaitseväe kalmistu19. aprill

laastajad olid metsast tüki maha lõiganud, nüüd näen ma oma aknast kuud, kui too õhtul läänekaarest teed alustama juhtub.

sõitsin 18. aprilli õhtul pealinna, pajukiisud pambuga kaasas. torkasin nad hooletult kruusi vee sisse ja ühinesin kursusega, kes eka g-s näituse avamise tähe all šampust rüüpasid. mihuke komejant järgnes hiljem koplis, kui olime kordki kõik viiekesi kokku kogunenud ning siis taas hargnemas: perenaise ninanöpsust purskusid punased kosed, härrat tabas keskööl eksistentsiaalse kriisi agoonia. tol ööl vaagisime tõllu tänaval elulisi otsuseid, ning nõnda tähtsa tegemise tuhinas kadus mu sveitsi sõjameheväits kuhugi lillepoti taha, nii et järgmisel õhtul talle autobussijaama järele minema pidin.

mul oli tõllu tänava järgsest tänavalaternate kollase helenduse paistel läbi vihma vilmsi väntamisest kevade mekk suus, kohe kuidagi ei lubanud rattakirg sõpra kohe kiiruga trepikoja alumistele astetele tagasi tassida. tuul ulus ja ma kruiisisin ebamäärasuses juhkentali ja edasi, leidsin keset tee-ehituse tühermaid kaitseväe kalmistu, tallinna vangla ja suured liivahunnikud. 

kaitseväe kalmistu
19. aprill



tour d’ÖÖ: 20:56 tornide väljak, 1. maii first got aquaintanced with tour d’öö last september when visiting paula in tartu; i had no other ambitions than to have a splendid time, and that sure happened, the hazel-eyed girl got me an orange coloured bike from  a friends basement and off to the night we headed, covering about 15 kilometres of asphalt and cobblestone pavement of tartu town. 1st of may, tallinn. there were about 2000 attendees on facebook and at least half of them showed up in real life. surprised to see so many unfamiliar faces. i guess it’s a good thing, there are undiscovered crowds of velonauts somewhere in the city

tour d’ÖÖ: 20:56 
tornide väljak, 1. mai

i first got aquaintanced with tour d’öö last september when visiting paula in tartu; i had no other ambitions than to have a splendid time, and that sure happened, the hazel-eyed girl got me an orange coloured bike from  a friends basement and off to the night we headed, covering about 15 kilometres of asphalt and cobblestone pavement of tartu town.
 
1st of may, tallinn. there were about 2000 attendees on facebook and at least half of them showed up in real life. surprised to see so many unfamiliar faces. i guess it’s a good thing, there are undiscovered crowds of velonauts somewhere in the city



hanna andis oma punase jalgratta minu käsutusse, kui ta ise mõneks tunniks hummulisse sõitis. ma sattusin tol kenal pärastlõunasel ekspeditsioonil annelinna põõsaste vahel laiuvasse taaskasutuskeskusesse. aja veetmiseks närisin seesamiseemneid ja uurisin vanu lauanõusid, mis suurtele sektsioonikappidele puistatud; astusin tahapoole võimsate raamatuvirnade sekka ja sirvisin lillepiltidega postkaarte. päris ukse juures seisis klaasist seintega riiul, täis juhtmepusasid ja nõrkades pappkarpides vanu fookusevabu seebikarp-kaameraid. tal oli hiljuti sünnipäev olnud, nii et ma ostsin ühe erkpunase silviale; ja ühe sitikmusta endale, sest tollel tumedal plastmassjublakal oli salapärasel kombel juba rull filmi sees. ühtegi otsa ei paistnud, aga fotoka hind oli 50 senti, nii et minutid hiljem istusin ma teepervel ja urgitsesin noaga filmijupi alguse kassetist välja, et ta uuele ringile lasta. lootsin, et saan kellegi salatoimikute peale pildistada, aga tegelikult oli lint enne mind tühi. -õhtul anna juureskesk tänav, 22. september(maailmarahu huvides on fotograaf salastatud) 

hanna andis oma punase jalgratta minu käsutusse, kui ta ise mõneks tunniks hummulisse sõitis. ma sattusin tol kenal pärastlõunasel ekspeditsioonil annelinna põõsaste vahel laiuvasse taaskasutuskeskusesse. aja veetmiseks närisin seesamiseemneid ja uurisin vanu lauanõusid, mis suurtele sektsioonikappidele puistatud; astusin tahapoole võimsate raamatuvirnade sekka ja sirvisin lillepiltidega postkaarte. päris ukse juures seisis klaasist seintega riiul, täis juhtmepusasid ja nõrkades pappkarpides vanu fookusevabu seebikarp-kaameraid. tal oli hiljuti sünnipäev olnud, nii et ma ostsin ühe erkpunase silviale; ja ühe sitikmusta endale, sest tollel tumedal plastmassjublakal oli salapärasel kombel juba rull filmi sees. ühtegi otsa ei paistnud, aga fotoka hind oli 50 senti, nii et minutid hiljem istusin ma teepervel ja urgitsesin noaga filmijupi alguse kassetist välja, et ta uuele ringile lasta. lootsin, et saan kellegi salatoimikute peale pildistada, aga tegelikult oli lint enne mind tühi. 
-

õhtul anna juures
kesk tänav, 22. september
(maailmarahu huvides on fotograaf salastatud) 



mul ei olnud muid ambitsioone, kui põhjakaldail logelemisest pääseda. hääletasin õhtuks tartusse, kus oma teiseks kursuseks valitud teises kommuunis ootasid mind geenitehnoloog ja kollane rõdu. proviant oli klassikaline: päikesekuivatatud tomatid ja sinihallitusjuust. kell kaheksa algas tour d’öö, mulle vaid ähmaselt suusõnaliselt tuttav tramburai, aga pärast kiiret ajutormi helistas paula riinule ja laenas mulle oranzhi ratta. riin on pikk tüdruk, käänasin ta kaelkirjakuproportsioonides sõbra lenksu ja sadula toomase kuuskantvõtmega kodusemaks. pimedus moonutas vahemaid ja linnaosasid, aga see on nigel ettekääne, enamik retkest ei olnud mul aimugi, kus ma olen, sest ma ei olnud varem kuhugi sattunud.see siin on järgmine päev.eha tänav, tartu 15. september 

mul ei olnud muid ambitsioone, kui põhjakaldail logelemisest pääseda. hääletasin õhtuks tartusse, kus oma teiseks kursuseks valitud teises kommuunis ootasid mind geenitehnoloog ja kollane rõdu. proviant oli klassikaline: päikesekuivatatud tomatid ja sinihallitusjuust. kell kaheksa algas tour d’öö, mulle vaid ähmaselt suusõnaliselt tuttav tramburai, aga pärast kiiret ajutormi helistas paula riinule ja laenas mulle oranzhi ratta. riin on pikk tüdruk, käänasin ta kaelkirjakuproportsioonides sõbra lenksu ja sadula toomase kuuskantvõtmega kodusemaks. pimedus moonutas vahemaid ja linnaosasid, aga see on nigel ettekääne, enamik retkest ei olnud mul aimugi, kus ma olen, sest ma ei olnud varem kuhugi sattunud.

see siin on järgmine päev.

eha tänav, tartu 
15. september 



üksi kodus päev 4loobu, 7. augustkõik olid läinud, toad koristatud, nõud pestud ja päikesele pilvekardinad ette tõmmatud. päev neljaks saabus harras seis, mil tõesti olin täpselt kolmandiku kahekümne neljast tunnist üksi. henrigi sõitis möödundöise äikesetormi varjus tallinna, et reedel tbilisisse lennata. viisin ühe sõbra viitnale (praktikas vastupidi) ja teiseni oli veel aega; oskamata tollal hinnata suures majas üksioleku võlusid kruiisisin sihitult külade vahel.

üksi kodus päev 4

loobu, 7. august

kõik olid läinud, toad koristatud, nõud pestud ja päikesele pilvekardinad ette tõmmatud. päev neljaks saabus harras seis, mil tõesti olin täpselt kolmandiku kahekümne neljast tunnist üksi. henrigi sõitis möödundöise äikesetormi varjus tallinna, et reedel tbilisisse lennata. viisin ühe sõbra viitnale (praktikas vastupidi) ja teiseni oli veel aega; oskamata tollal hinnata suures majas üksioleku võlusid kruiisisin sihitult külade vahel.



endorfiinid + veekaotus on võimas narkootikum 

eriti soovitan neile, kellele tavaliselt rattasõidul oma reielihaste pingestuse põrnitsemine huvi ei paku



väike fast forward (üle teijo sünnipäeva, tallinna ja pärnu) 25. juulini, mil johaniga läsnalt ratastega kadrinasse ja koju tagasi kruiisisime ning teepeal terve põllutäie herneid ära sõime

väike fast forward (üle teijo sünnipäeva, tallinna ja pärnu) 25. juulini, mil johaniga läsnalt ratastega kadrinasse ja koju tagasi kruiisisime ning teepeal terve põllutäie herneid ära sõime



19. juuli 2012

19. juuli 2012



läsna-kadrina kiirtee19. juulisiin majas on kõik vabakutselised— ja suvi ei kutsu teatavast muud tegema kui õhtuti külalistega kooki maitsma ja veini mekkima. aga kui külalised on teiste omad, kaks tükki maasikatorti on koos rabarberikoogikolmnurgaga pintslisse pistetud ning pedagoogide maailmalõpuarutlused väga ei paelu, siis poeb hinge igavus. rumal suhkruinerts veenis mind pool kümme õhtul jalgratast haarama ja 40-kilomeetrisele rallile minema. loojuv päike nägi mind jürimõisas, kus kodust 15 kilomeetrit eemal taipasin, et kohe hakkab hirmus külm. janu, mis oli mind juba viimased kakskümmend minutit piinanud, võimenes iga pedaalisõtkega. olin hiiglasuurte kollaste viljapõldude vahel ja uhkus ei lubanud tagasi pöörata, aga koduni oli 25-kilomeetrine poolring; kõngesin sadulas ja needsin ennast ja kuulasin marina & the diamondsit, mis süstis minusse lohutavat ürgset feministivihaja ä k i t s e l t ilmus paremale hiiglaslik roheline hernepõld

läsna-kadrina kiirtee
19. juuli

siin majas on kõik vabakutselised— ja suvi ei kutsu teatavast muud tegema kui õhtuti külalistega kooki maitsma ja veini mekkima. aga kui külalised on teiste omad, kaks tükki maasikatorti on koos rabarberikoogikolmnurgaga pintslisse pistetud ning pedagoogide maailmalõpuarutlused väga ei paelu, siis poeb hinge igavus. rumal suhkruinerts veenis mind pool kümme õhtul jalgratast haarama ja 40-kilomeetrisele rallile minema. loojuv päike nägi mind jürimõisas, kus kodust 15 kilomeetrit eemal taipasin, et kohe hakkab hirmus külm. janu, mis oli mind juba viimased kakskümmend minutit piinanud, võimenes iga pedaalisõtkega. olin hiiglasuurte kollaste viljapõldude vahel ja uhkus ei lubanud tagasi pöörata, aga koduni oli 25-kilomeetrine poolring; kõngesin sadulas ja needsin ennast ja kuulasin marina & the diamondsit, mis süstis minusse lohutavat ürgset feministiviha

ja ä k i t s e l t ilmus paremale hiiglaslik roheline hernepõld



väike mugshot johaniga otse sündmuspaigalt paradiisis mõtlen ja ootan: millal algab see lahe kommuunielu, mida vanemate lood nende nooruspõlvilt alati lubavad; aga siis saan aru, et see ongi see— et ühel päeval, kui me kõik kuulsad prominendid oleme, satume kellegi villas kokku ja meenutame johaniga, kuidas juuni lõpus siin metsaäärses talus kolleegide saabumist oodates aiatoole värvisime, samas kui tol teisel korral hoopis väravale pulkasid puhastasime ja hiljem 40-kilomeetrise rattaretke ette võtsime, et herneraksus käia ja konsumist (consuumus vulgaris) küpsisetordi jaoks substantse lunastada; kusjuures tagasiteel mööda tapa-loobu maanteed tabas meid vihmavaling, aga kõik jäid ellu… 

väike mugshot johaniga otse sündmuspaigalt paradiisis

mõtlen ja ootan: millal algab see lahe kommuunielu, mida vanemate lood nende nooruspõlvilt alati lubavad; aga siis saan aru, et see ongi see— et ühel päeval, kui me kõik kuulsad prominendid oleme, satume kellegi villas kokku ja meenutame johaniga, kuidas juuni lõpus siin metsaäärses talus kolleegide saabumist oodates aiatoole värvisime, samas kui tol teisel korral hoopis väravale pulkasid puhastasime ja hiljem 40-kilomeetrise rattaretke ette võtsime, et herneraksus käia ja konsumist (consuumus vulgaris) küpsisetordi jaoks substantse lunastada; kusjuures tagasiteel mööda tapa-loobu maanteed tabas meid vihmavaling, aga kõik jäid ellu… 



8. juuni  kolgaküla - läsna

8. juuni 

kolgaküla - läsna



7. juuni  läsna - kolgaküla

7. juuni 

läsna - kolgaküla



7. juuni  läsna - vanaküla - kolgaküla

7. juuni 

läsna - vanaküla - kolgaküla



stalker dog appreciation blog

2012

perri jälitas mind 24. mail kümme kilomeetrit. sõitsin rattaga, tutvusime mõndaveres, ta haakis end mulle sappa ja saatis mu koju. šampoonitatud kuts jooksis keel vestil vahepeal mu ees, siis mu taga, siis kõrval, saates mind kohati nähtamatu varjuna. seda, et ta nimi on perri, lugesin kaelarihmalt; ja et ta on värskelt pestud, tundsin meeldivast lillelõhnast, mis teda aurana ümbritses. 


kolmanda pildi kaks veejälge tekkisid siis, kui rõõmsalt fotoluksist gonsiorisse tõttasin ja vihmatibutuses vastu pilvi lomoga valgustatud negatiive silmitsesin; kodus avastasin, et mälukaart on kummalisel kombel tühi ning pidin natuke vettinud lindi uuesti skännimisse viima. ühe rulli pärast mitu korda poes käia on alati kuri enne, ja seegi kord, 36st pildist oli jäädvustunud ainult 10.