jätkub 1. mai

päikesetõus rotalias ehk tõendusmaterjal, et šampus ja kook olid päriselt

rongisõit, tartu-tallinn 3.20€
ostsin järgmisel lõunal rimist ananassi ja plaanisin ta emajõe ääres ära süüa, aga salat ja tomatid jõudsid kõhtu enne. puuvili jäi rongi ootama



pidu muutus näljaks, mis viis meid kommuuni sibulamoosi-hapukooreleibasid mugima. kruiisisime 5.38ks rotaliasse tagasi, et päikest, šampust ja kooki vastu võtta. hiljem tõstsime pitsid (/tühi filmirullitopsik, mis pentaxi laadimisest üle jäänud) roosa veiniga, aga enne seda karglesime natuke veel tantsupõrandal. 

kui valge aeg oma uudsuse ammendas, kimasime jalgratastega mäest alla. krabasime kaasa veini ja lõpetasime hommiku romantiliselt kirikukuuri kõrval lauahunnikul rohus sillerdavate ämblikuvõrkude säras.



30. aprill

eesti keele riigieksam oli nagu üks suur pingeline piknik. sõin kirsstomateid ja virsikusefiire, rüüpasin värska vett ja naeratasin paberile enda ees kuni kuus tundi täis sai. 

1) jalutasin pingelanguspettuse säras ülemiste tühermaalt trammile. kodus pistsin nahka viimased tükid sushit, lükkasin jalad sukkadesse ja seelikusse, varustasin end küünelakiga. peagi kandsid kosmilised jõud mind ja luiset tolmuse maantee äärest tartusse tähe tänava kommuuni, kus koos kohalikega end spagettide ja siidriga soojendasime. 

2) pudelile rummile, millel ilutsevat nime olime paulaga juba juunikuust alates kiivalt varjus hoidnud ja häbenenud, ostsime herne poest seltsiks kokakoolat-sidrunit. maret sai uued sukad. sadasime sisse grillpeole supilinnas.

3) tutvusin näljaga ja seal ühe rõõmsa poisiga, kes ütles oma nime olevat pärtel. samal ajal hankisid sõbrad kokakoolat juurde ning kui pärast inertsist kaks korda wc-järjekorras seismist tagasi õue jõudsin, saatsin korda austava ülesande terve tops sidrunisektoreid täis kuhjata. “kalla rummi ja koolat juurde, aga eriti rummi, sest pealekas saab nii kui nii vara otsa,” ja siis me rüüpasimegi ürgtartut mööda luusides plasttopsist mürgijooki. lõpuks järasime kamba peale nagu metslased alkoholist küllastunud sidrunid ka peale. 

4) kolasime korpides. edasi ei olnud mul päris pikalt aimugi, kus me oleme. ma pole tartuga kunagi suur sõber olnud, ta seostub mu ajukurdudes alati pigem üht sorti inimrahvaga, kes käib kindlaid radu pidi, aga selle liigi esindajad olid tolleks ööks taaralinnast hoopiski ära haihtunud. ühe suure lossi õues põles lõke ja sealsamas lõi lõõmama ka minu criminal mastermindi taip, mis selleks ajaks, kui teised nuudleid sõid, mind porgandisalatiga varustas. 

5) rotalia. seal mu orienteerumisvõime taastus!

1. mai