11. aprill

11. aprill



11. aprill

11. aprill



11. aprill

11. aprill



11. aprill

11. aprill



11. aprill 

11. aprill 



12. aprill

12. aprill



graafika12. aprill

graafika

12. aprill



12. aprill

12. aprill



12. aprill

12. aprill



12. aprill

12. aprill



12. aprill

12. aprill



12. aprill 2012

12. aprill 2012



when i say “hiking”, i really mean “do a shit ton of drugs in the woods”. seeneune nägu / german forest rave 12. aprill 2012

when i say “hiking”, i really mean “do a shit ton of drugs in the woods”. 

seeneune nägu / german forest rave 12. aprill 2012



soe õhupahvakas, mis tavaliselt Välismaal lennukist maha astudes indikeerib, et oled jõudnud kuhugi paremasse paika kui see, kust tulid, jäi olemata. ilm oli sompus, taevas hall, jahedad tuuleiilid lõikasid läbi kolju, kiigutades ajus mõtet, et see küll pole õige aeg ja koht, kus olla. jalutasin lennujaamast eemale, aeg-ajalt autode poole pöialt viibutades, ja pääsemine tuligi üsna pea, kui tilluke hollandi numbrimärgiga volkswageni põrnikas mu kõrval seisma jäi ja tumedapäine noormees, kes lennukis mu ees istunud, ukse lahti lükkas. mu suureks üllatuseks ja kergendustundeks mõistusele, mis ei suutnud saksakeelset “palun viige mind lähimasse vaksalisse” grammatiliselt paika panna, oli tegemist eestivenelasega, kes kolm aastat tagasi madalmaadesse õppima tulnud ja sinna püsima jäänud. lähima rongijaama asemel suundusime hollandi west coasti poole ehk jää jumalaga mann, sest tuules oli ramm ja reisisihiks oli meile rotterdam

soe õhupahvakas, mis tavaliselt Välismaal lennukist maha astudes indikeerib, et oled jõudnud kuhugi paremasse paika kui see, kust tulid, jäi olemata. ilm oli sompus, taevas hall, jahedad tuuleiilid lõikasid läbi kolju, kiigutades ajus mõtet, et see küll pole õige aeg ja koht, kus olla. jalutasin lennujaamast eemale, aeg-ajalt autode poole pöialt viibutades, ja pääsemine tuligi üsna pea, kui tilluke hollandi numbrimärgiga volkswageni põrnikas mu kõrval seisma jäi ja tumedapäine noormees, kes lennukis mu ees istunud, ukse lahti lükkas. mu suureks üllatuseks ja kergendustundeks mõistusele, mis ei suutnud saksakeelset “palun viige mind lähimasse vaksalisse” grammatiliselt paika panna, oli tegemist eestivenelasega, kes kolm aastat tagasi madalmaadesse õppima tulnud ja sinna püsima jäänud. lähima rongijaama asemel suundusime hollandi west coasti poole ehk 

jää jumalaga mann,
sest tuules oli ramm
ja reisisihiks oli meile rotterdam