lahkumine kommuunist pärast soomaad, pehki ja pikka hommikusööki, et võtta taskust jäätised ning siis tartust päriselt taas tallinna naasta.
lydia ja piia
28. aprill
jose
tartu, 28. aprill
paula & villem
tartu, 27. aprill
kõik mu isikut tõendavad dokumendid kaotasid oktoobris kehtivuse. põrnitsesin kanarbikukuu kahekümne seitsmendal kursusega tartusse sõites id-kaarti, õues oli paks piimjas udu ja mu pähe tükkis korduma kulunud küsimus: no mida sa teed, kui oled kõigile võõras ja koduni miljoneid miile on tee?
see dilemma ei käinud isegi tol romantilisel hetkel sugugi tartu kohta, vaid linna, millega mind inimhingi substitueerides tõesti ainult rongid ja auto ühendavad. tapa: vahepeatus koju minemisel, kui raha bussi investeerida ei raatsi, aga õudusjutt-ettekuulutus, et gonsioris toit otsas on, tõeks osutub; või kui kivist müürid ja klaasist kuubikud enam pinget ei paku ning hing end alkoholi ja suitsuhaisu asemel värske õhuga mürgitada tahab, aga viitnale vurada ei viitsi, vaid tummisemat turneed ja visiiti grossi kaupade sekka igatsen. plaan, mis õnnestub tihti vaid siis, kui sohvri kohaliku pirukakoja külastamise lootuse abil tunnikest oma väärtuslikust ajast ohverdama meelitada suudan.
mu viimane värviline film sai sel sombusel sügishommikul täis; ammuoodetud enne! juba järgneval pühapäeval väljusin kell 6:30 balti jaamast, süda võõrale linnale vastu minnes saapasäärest kõvasti kõrgemale nihutatud, pentaxis esimene hall lint, heeros hõbedakarva hiluxis alles kella üheksaks appi kutsutud. 30. september: seeria sai alguse.
tapa, 30. oktoober
silvia ja võõrad poisid
SEB pangaautomaat, rüütli tänav
tartu, 9. november
1,80€ vaadiõlu, kink konk
tartu, 10. november
alustan seekord ebakonventsionaalselt tagurpidi, filmi valest otsast ehk viimatistest sündmustest; tundub vaid asjakohane hetkel, mil anonüümus on mind furoori tekitades vahele võtnud: jah, käisin chalice’i vaatamas ning jah! lipsas üle huulte rumal liialdus, milles väitsin, et chalice mulle üpris vastukarva on, mis tegevustiku edasiste liigutustega kange kontrasti tekitas.
10. novembri esimesed tunnid, kink konk, tartu
inimesed mäletavad mind! tallinnas tuletavad kohalikud meelde end juhuslikult kohtudes, tüdrukud hüüavad mind tänaval nimepidi, aga mul on kooli kiire; lõunas pole minusugusel turistil pakilisi toimetusi ega plaane, väikesest neljasilmarandevuust õhtukohviga saab suur pidu hulga tuttavate ja kolme ööõllega— pärast seda, kui olen mõned tunnid varem lagedale tulnud väga banaalse avaldusega: “tead, hanna, mul on tunne, et alkohol on end mu jaoks mõneks ajaks ammendanud,” ja mu nimekaim on selle peale heakskiitvalt noogutanud.
pärast nälja mälumänguserveerija närvesööva aktsendi esimest kümmet minutit ostsin alustuseks kahe euro eest dublini, võtsin sealt hoolimata rangetest vastunäidustustest (nii vaimu kui füüsise poolt) paar lonksu, ja ei läinud kaua, kui jalutasime kambaga võõrasse ruumi mõned tänavad eemal, kus õllejoomine õige hoo sisse sai. kink konk. chalice, kellega mul mu pikal eluteel iial sooje suhteid tekkinud pole; kuid maksin viis eurot ja kuna ma seal juba olin, siis miks mitte suhtuda sellesse kui potentsiaalselt heasse pittu.
jaaaaa….
räpipidu, mis päädis hullumeelse naeratusega tundmatu poisiga garderoobipõrandal loendamatute maas vedelevate rõivaste keskel istumisega. me olime mõlemad oma üleriided sinna ära kaotanud— ja ülejäänud klubitäis rahvast ka. mu kaamerad ja objektiivid vedelesid kuskil, olin päris kindel, et ainult aeg suudab arutust anda ja sobrasin laisalt kõigi nende kümnete mantlite vahel. jah. seal nad olidki! kuskilt ilmusid ka mu jope ja tolle irvik-kiisu palitu, tõusime püsti ja ta embas mind hüvastijätuks. leidsin kiiresti kaaslased, aga pidu oli päriselt lõppemas, mis tähendas: iga roju oma koju— või minu puhul seda, et karlovasse kõmpimise asemel end ise hannale, kes oma mantli kättesaamise alles tulevasse pärastlõunasse lükkas, külla kutsusin.
TARTU:
CONCRETE JUNGLE WHERE DREAMS ARE MADE
krt: teadsin, et jään vahele. mis kuradi awkward? mis kuradi komme see on, see tumblris “nägin sind nädalavahetusel, olid purjus, olid peol” kuulutamine? miks sa ennast ei tutvustanud, oled siuke vend, kes päriselus muud ei oska teha kui mök-mök?
kokkusaamine kesk tänaval
22. september
hanna andis oma punase jalgratta minu käsutusse, kui ta ise mõneks tunniks hummulisse sõitis. ma sattusin tol kenal pärastlõunasel ekspeditsioonil annelinna põõsaste vahel laiuvasse taaskasutuskeskusesse. aja veetmiseks närisin seesamiseemneid ja uurisin vanu lauanõusid, mis suurtele sektsioonikappidele puistatud; astusin tahapoole võimsate raamatuvirnade sekka ja sirvisin lillepiltidega postkaarte. päris ukse juures seisis klaasist seintega riiul, täis juhtmepusasid ja nõrkades pappkarpides vanu fookusevabu seebikarp-kaameraid. tal oli hiljuti sünnipäev olnud, nii et ma ostsin ühe erkpunase silviale; ja ühe sitikmusta endale, sest tollel tumedal plastmassjublakal oli salapärasel kombel juba rull filmi sees. ühtegi otsa ei paistnud, aga fotoka hind oli 50 senti, nii et minutid hiljem istusin ma teepervel ja urgitsesin noaga filmijupi alguse kassetist välja, et ta uuele ringile lasta. lootsin, et saan kellegi salatoimikute peale pildistada, aga tegelikult oli lint enne mind tühi.
-
õhtul anna juures
kesk tänav, 22. september
(maailmarahu huvides on fotograaf salastatud)
väljasõit
tartu rongijaam, neljapäev kell 10
27. september
sain hakkama mõtlematusega: ostsin rimist pool liitrit laua viina. see vägitükk ei jäänud hiljem teiste peoliste poolt tähelepanuta, aga maitses päris hästi, sest jõime teda ploomimahlaga.
rändasime mööda emajõe kallast kahekorruselisesse valgetest tellistest kuupmajakesse. ma ei teadnud mitte kedagi, aga poetasin end alustuseks köögilaua taha seal ilmselgelt mugavust tundvasse seltskonda. geoloogid, enamik ülemeelikud esmakursuslased. kui ploomimahl otsa sai, leidis keegi meile laua pealt paki multinektarit. õues oli pinksilaud. kõik esikud olid saapad täis. teisel korrusel oli pööningutuba, mille seinu ehtisid jõulutulukesed olid kaetud õrnade kardinatega, et nõrka valgust veelgi hajutada. tõsiste nägudega tumedasse riietatud noored vanainimesed lõhnastasid vesipiibuga atmosfääri. vanas monitoris võnkus digitaallõke. kuskil oli saun ka, päris kindlasti, sest aeg-ajalt silkasid kõigist tubadest läbi higised rätikutesse mähitud noored kehad.
-
järgmine hommik. vaade paula verandalt
eha tänav, tartu
16. september
maris ja rasmus ehk kohtumine konsumi vorstiletis
tartu, 15. september
