what happens in saaremaa stays in saaremaa

except
for a few first-rate findings from the trip. 
(i didn’t take any pictures with my old pentax last weekend so there will be no recordings on film; but i do have the need to share some things:)

1. sadhu, lossi 5, kuressaare. it’s a small cafe in the middle of the old town; if you’ve been to boheem in tallinn, you can imagine the ambience (and the prices) of this place. goat cheese crepe + ginger tea with a side of fashion magazines

2. karja pagar. they ship countrywide, but there’s nothing better than fresh out of the oven bread (with 82% butterfat butter after swimming in kruss, but that’s another story). when on the way back from kuressaare to kuivastu, make a small excursion to karja. it’s just a few kilometres from the main road and they sell b r e a d. the best bread, and all sorts of it.

3. kopparberg elderflower + lime cider. tastes like a summer evening, not the mawkish kind of night in june, but more like a vespertine sundown gathering with fine friends in august. forget about the cheap overly sweet apple stuff already and start saving for this; preferably by not spending money on bus tickets but getting from point a to point b in the trunk of your friend’s car



(a friend of mine pointed out that i never showed the pictures i took for the workshop/calendar/exhibition this winter outside the gallery)

STUDENT LIFE 2013: july to december
inspired by september (annie leibovitz for lavazza 2009)



(a friend of mine pointed out that i never showed the pictures i took for the workshop/calendar/exhibition this winter outside the gallery)

STUDENT LIFE 2013: january to june
inspired by september (annie leibovitz for lavazza 2009)



perekonnakoosolek. kommi läks ekasse ja tuli sealt sama targana tagasi. korea restoran ristiku tänaval22. märts

perekonnakoosolek. kommi läks ekasse ja tuli sealt sama targana tagasi. 

korea restoran ristiku tänaval
22. märts



nagu ikka siis, kui talv teeb ületunde, hakkab mälestus sajast aastast üksildusest tuikama. milleks pealinna pöörduda, koobastesse, mille seinad kajavad kaklustest ja nääklemistest, kõhe aura hoiab kiivalt enda embuses. ülikool on ebaloomulik mõte ja mulle tundub juba jala ukse vahele saanuna: võib-olla peaks nüüd sammud mujale seadma. nagu ikka siis, kui talv teeb ületunde.pühapäev17. märts

nagu ikka siis, kui talv teeb ületunde, hakkab mälestus sajast aastast üksildusest tuikama. milleks pealinna pöörduda, koobastesse, mille seinad kajavad kaklustest ja nääklemistest, kõhe aura hoiab kiivalt enda embuses. ülikool on ebaloomulik mõte ja mulle tundub juba jala ukse vahele saanuna: võib-olla peaks nüüd sammud mujale seadma. nagu ikka siis, kui talv teeb ületunde.

pühapäev
17. märts



mitu nädalat hiljem konnotatsioone luues: see oli üks suur soolaleivapidu. olin just seaduslikult tallinna kodanikuks saanud (5 aastat valedes elamist leidis lõpu), torkasin tasuta sõiduõigusega varustatud isic-kaardi kinda sisse ja hakkasin fotovaimlemiseks pilte vorpima. päeva jooksul vooris kuldvõtmekesest läbi mitu modelli, kellele hommikul selverist kohvikõrvaseks lausa liitrise tere piima lunastanud olin. serveerisin suupisteteks sushit ja šokolaadi, aga tagatoas käitusin toiduga nurjatult: viis kilo makarone juba varem valmis varutud, plätserdasin neid plikade kaeltele ja juustesse. kontseptsioon sai selgeks. aarne ja siirikuldvõtmeke, 10. jaanuar

mitu nädalat hiljem konnotatsioone luues: see oli üks suur soolaleivapidu. olin just seaduslikult tallinna kodanikuks saanud (5 aastat valedes elamist leidis lõpu), torkasin tasuta sõiduõigusega varustatud isic-kaardi kinda sisse ja hakkasin fotovaimlemiseks pilte vorpima. päeva jooksul vooris kuldvõtmekesest läbi mitu modelli, kellele hommikul selverist kohvikõrvaseks lausa liitrise tere piima lunastanud olin. serveerisin suupisteteks sushit ja šokolaadi, aga tagatoas käitusin toiduga nurjatult: viis kilo makarone juba varem valmis varutud, plätserdasin neid plikade kaeltele ja juustesse. kontseptsioon sai selgeks. 

aarne ja siiri
kuldvõtmeke, 10. jaanuar



tomatid & mozzarella pärast pisikest näituseavamist rakvere galeriis (pireti & jüri wild side, avalikkuse silme ees veel kuni 26. jaanuarini!)läsna, 8. jaanuar 

tomatid & mozzarella pärast pisikest näituseavamist rakvere galeriis (pireti & jüri wild side, avalikkuse silme ees veel kuni 26. jaanuarini!)

läsna, 8. jaanuar 



3:30 tol esmaspäeval jaanuari alguses. ärkasin järgneval hommikul ülendatud meeleoluga: magasin sisse, aga öine õunasiider oli sisemuses kukkumisvalu pehmendamas. kuivetunud viinamari ja hiigelkohv piimaga kiiruga hinge alla kulistatud, istusin 11:38 bussi peale, aga enne seda 1) kuulutasin telefoni kadunuks 2) leidsin ta jälle üles 3) olin paanikas, sest workshopi jaoks eeskuju otsimine oli ööks planeeritud, aga öö oli end hoopis teisiti lahti rullinud 4) nagu härg kaevus valisin iidoliks legendaarse annie leibovitzi. rumaluke. suur tükk ajab suu lõhki. ta isegi ei meeldi mulle.taco express 6. jaanuar 

3:30 tol esmaspäeval jaanuari alguses. ärkasin järgneval hommikul ülendatud meeleoluga: magasin sisse, aga öine õunasiider oli sisemuses kukkumisvalu pehmendamas. kuivetunud viinamari ja hiigelkohv piimaga kiiruga hinge alla kulistatud, istusin 11:38 bussi peale, aga enne seda 1) kuulutasin telefoni kadunuks 2) leidsin ta jälle üles 3) olin paanikas, sest workshopi jaoks eeskuju otsimine oli ööks planeeritud, aga öö oli end hoopis teisiti lahti rullinud 4) nagu härg kaevus valisin iidoliks legendaarse annie leibovitzi. rumaluke. suur tükk ajab suu lõhki. ta isegi ei meeldi mulle.

taco express 
6. jaanuar 



alustasime ananassi ja koorekohviga, aga õhtu edenedes arenesime šampuse ja šokolaadini; päris hilja panime piparmündi jaoks teevee keema. kuressaare, 2. jaanuar 

alustasime ananassi ja koorekohviga, aga õhtu edenedes arenesime šampuse ja šokolaadini; päris hilja panime piparmündi jaoks teevee keema. 

kuressaare, 2. jaanuar 



see aeg saabus taas, mil teatri tuhkatriinud tõmbasid uhked rõivad selga, tantsukingad jalga, võtsid veinipeekrid vasakusse kätte— vabastades parema piruetitoeks— ja kinnitasid veel enne tantsuplatsi vallutamist keha kildudega koogist, mille šokolaadi-kirsimaiku kroonisid suussulavad valged võltsroosid. 

antsude pidu
teater, 29. detsember



antsude pidu: toidublogi ft. alexisteater, 29. detsember 

antsude pidu: toidublogi ft. alexis
teater, 29. detsember 



antsude pidu: toidublogi ft. johanteater, 29. detsember 

antsude pidu: toidublogi ft. johan
teater, 29. detsember 



mulle meeldivad toad, mis näevad välja nagu džungel karbis. ühes sellises ma 16. detsembril ärkasingi. selja taga oli öö porgandikoogi, jugadena voolava odava vahuveini ja kaunishingedega kamina ääres jutlemisega, mis päädis kiirkõnniga koju külmale mäele: kell viis jõudsime avega saalimäe teele.

neliteist aastat tagasi, kui ma kolgas sealse päriselanikuna viimaseid kuid veetsin (kuigi ta tolm jäi jalgadele ja märge rahvastikuregistrisse veel kauaks), oli terves külas kirjas kaks tänavat; nüüd aga pole kolga enam külagi: ta on kasvanud alevikuks ning kõigile oma radadele uhked nimed hankinud. saalimäe.

ärgates avastasin põnevusega, et teised näevad veel und, krabasin riiulist raamatu ja lugesin vanapagana kohta, kuidas kaval-ants talle vingerpusse mängis, ning kui preilid tagatoas tõusid, istusime hommikulauda teed jooma ja koduseid päikesekuivatatud tomateid ampsama, mis õigupoolest, tõe huvisid silmas pidades, olid mitte kuldhelkide käes krimpsu käkerdunud, vaid väga aeglaselt ahjus soojendatud ja siis õli sisse uputatud solanum lycopersicumid.

kena on istuda perekonna keskel, ka siis, kui see pole su enda oma; eriti kena on, kui hiljem labürindimängu kõrvale terve plaaditäis mustikakooki pakutakse. neid siniseid saiatükke mahtus mu kõhtu lausa kolm, enne kui taas tänaval lund saabastelt pühkides marsruuttaksosse astusin ja kolme euro eest tagasi argipäeva rändasin.

kolga
16. detsember 



kõige parem porgandikookkolga, 15. detsember (mul ei mõika, mida veel üles märkima peaks; tõmbasin tollele aastale joone alla juba enne selle lõppemist, kui hülgasin keset detsembrikuud ennatlikult kalendermärkmiku, kuhu sündmustest inspireerituna kirjutisi meisterdasin. lubasin mõtteis, et 2013 tuleb talletamises tublim— ja need vähesed rohmakad read, mis kuraditosinale keskenduvate purpurpunaste kaante vahele kritseldatud, näevad tõepoolest paremad välja kui jõulukuine tühjus itaaliast ostetud ookerkollases kaks tuhat kahtteist koondavas köites)

kõige parem porgandikook
kolga, 15. detsember 

(mul ei mõika, mida veel üles märkima peaks; tõmbasin tollele aastale joone alla juba enne selle lõppemist, kui hülgasin keset detsembrikuud ennatlikult kalendermärkmiku, kuhu sündmustest inspireerituna kirjutisi meisterdasin. lubasin mõtteis, et 2013 tuleb talletamises tublim— ja need vähesed rohmakad read, mis kuraditosinale keskenduvate purpurpunaste kaante vahele kritseldatud, näevad tõepoolest paremad välja kui jõulukuine tühjus itaaliast ostetud ookerkollases kaks tuhat kahtteist koondavas köites)



(enne “lumivalgekest”, 24. november kinos solaris)lumi rõõmustab mind, ta ei häiri; vastupidiselt varasemale, mil tuisk vaid tuska tõi. olen kinni püütud paradoksi, kus pärast pöffi lõppemist ootan kannatamatult 21. detsembrit, aga 17. kuupäevast kardan maailmalõppu. tsiteerin Paula 22. novembri blogipostitust: “Ma olen juhusele nii tänulik, et sattusin 12. klassi ajal Tallinna PÖFFimelusse… See oli lumine ja krõbe aeg, täis kuhjaga väärtuslikke hetki kinoekraani ees.”; ja kuigi tänavune november oli kõike muud kui krõbe ja kogemustepagasi raskus tasandas võrreldes esimese festivaliga subjektiivselt väärtuslike filmihetkede hulka, kõndisin ma eile hilisööl läbi lumesaju kodu poole, hing häirimatult rahul, just nagu toona. suureplaanilisi draamasid võib vaadata kodus telekast, komöödiaid kus iganes koos sõpradega; aga lõuna-korea jabur(selle sõna parimas tähenduses!) energia sobis ka üksi 25 sentiliitri veini ja suure-suure saaliga, jättes kogu kompotist taas üle prahi mulje. mu lõpufilm: “Vargad”.—- kokku: 42 linastust.

(enne “lumivalgekest”, 24. november kinos solaris)

lumi rõõmustab mind, ta ei häiri; vastupidiselt varasemale, mil tuisk vaid tuska tõi. olen kinni püütud paradoksi, kus pärast pöffi lõppemist ootan kannatamatult 21. detsembrit, aga 17. kuupäevast kardan maailmalõppu.

tsiteerin Paula 22. novembri blogipostitust: “Ma olen juhusele nii tänulik, et sattusin 12. klassi ajal Tallinna PÖFFimelusse… See oli lumine ja krõbe aeg, täis kuhjaga väärtuslikke hetki kinoekraani ees.”; ja kuigi tänavune november oli kõike muud kui krõbe ja kogemustepagasi raskus tasandas võrreldes esimese festivaliga subjektiivselt väärtuslike filmihetkede hulka, kõndisin ma eile hilisööl läbi lumesaju kodu poole, hing häirimatult rahul, just nagu toona. suureplaanilisi draamasid võib vaadata kodus telekast, komöödiaid kus iganes koos sõpradega; aga lõuna-korea jabur(selle sõna parimas tähenduses!) energia sobis ka üksi 25 sentiliitri veini ja suure-suure saaliga, jättes kogu kompotist taas üle prahi mulje. mu lõpufilm: “Vargad”.
—-
 
kokku: 42 linastust.