siin oli metsatukk, aga suve lõpus raiuti temast tükk maha. ta oli siin juba enne meid, ammu, sest kui oja talus aastal 1999 omanikud (ja talu nimigi) vahetusid, olid eesrindlikumad männid oma ladvad neljakümne meetri kõrgusele kasvatada jõudnud; aga ei halastatud augustis 2012 ei neile ega nende nirumatele sõpradele. auk, mille raie tekitas, riivab hiiglastega harjunu silma juba kaugelt, ligidalt on näha masinate tallamisest kärbunud mustikataimi ja murdunud kasevõrseid, mis lompide põhjas kurvalt lainetavad. sõnajalgadele paistab aga selline uus kõle kord meeldivat, nad rohetavad ja rullivad oma lehekesi päikese poole.
—-
ma tahtsin meeleheitlikult tallinnasse tagasi, vangistus nelja seina vahel oli kurnav—- aga seda oli ka kõik muu. kõndisin pool kilomeetrit kodumetsa kollasuses ja väsisin hirmsalt; alles järgmisel kolmapäeval anti mulle linnaluba ning vanemate valvsate silmade alt pääsenult hiilisin uue reede hommikul hingeldades akadeemiasse.
reede: esimesed jalutuskäigud
läsna, 12. oktoober
sillerdused
riia, 5. oktoober
paldiski 2012
2. oktoober
sõitsime teisipäeval rongiga paldiskisse mu mustvalget seeriat täiendama, tartu uuskasutuskeskusest lunastatud 50-sendine jublakas, mille peal on kirjas skina, värvifilmiga igaks juhuks ka kaasas, et polükroomseid nägemusi dokumenteerida. paldiski on paeluv paik, hulkusin taaskord kohtades, mida varem uurinud ei ole. täheldasin seda ka viimasel korral tapa tänavatel kruiisides, et mistahes depressiivse väikelinna teevad melanhoolseks inimesed(/nende puudumine), aga värviliste majade, üleskaevatud kõnniteede, kõrgete puude, tillukeste marjadega tihnikute, salapäraselt põrnitsevate kasside ja kähedate häältega koertega aja veetmises kardetud kurbust pole.
tartu
15. september
laupäeva pärastlõuna
pärnu, 7. jaanuar 2012
sama film, sama objektiiv, sama mudel, erinevad pildid. ma ei saa aru, kas see olen mina või uus zenit. ja kuidas juba 21. film täis saanud on, aga maailm end ikka veel ammendanud pole.
